"Mõnikord ei olegi vaja teha rohkemat, kui mõista teist inimest, enne kui nõuda, et tema sind mõistaks."

 (1)
"Mõnikord ei olegi vaja teha rohkemat, kui mõista teist inimest, enne kui nõuda, et tema sind mõistaks."
Foto: Shutterstock

Katkend Kristel Kaaberi raamatust "Iga teekond saab alguse südamest. Itaalia erakordsed inimesed".

Müstika võib ühe ratsionaalse ateisti ellu tulla üsna äkki.

Nii umbes kella 14 paiku ühel suvealguse ebatavaliselt kuumal päeval. Kui päikeselõõma eest hetkeks jahedat peavarju otsid ja mõtled, et kirikutel on siiski oma otstarve. Näiteks ühel suvalisel 22. mail, kui seletamatu hulk roosiõisi, millega inimesed kirikust välja tulevad, äratab su uudishimu. Miks need roosid? Miks just täna? Milline on nende tähendus? Milline on nende lugu? Küsimused, millele vastuseid otsides avaneb järjekordne maailm ja viib sind kättpidi erakordse naiseni, suure müstikuni, kes sündis nimega Margherita Lotti ja kes õnneks siiamaani tuletab meelde, et „võimatu” on ainus mõistlik elamise viis.

Pisike Margherita sündis rahulikku, usutavasti jõukasse peresse.

Väga eakate vanemate ainukese lapsena kasvatati teda suure hoolitsusega kristlikus vaimus. Suure tõenäosusega sai ta oma vanematelt ka lugemisoskuse. Ääretult harv juhus 14. sajandi naisterahva puhul, kuigi selle fakti suhtes lähevad eri ajaloolaste arvamused lahku.

Kui Margherita sai 12aastaseks, palus vanematelt tema kätt Paolo Mancini, tõenäoliselt Collegiacone garnisoni sõjaväelane, pärit heal majanduslikul järjel perest, kes tegeles perekondade ning klikkide huvide relvastatud kaitsega. Margheritast oli saanud loomult lõbus ning julge pilguga tütarlaps, kelle ilu ei jäänud märkamata. Olevat olnud armastus esimesest silmapilgust, un colpo di fulmine.

Seotud lood:

On kummaline, et see ettepanek vastu võeti. Paolo kuulus gibelliinide ridadesse. Ilmselt aga mõtlesid vanemad oma vanusele ja sellele, et tütar keerulistel jõhkratel aegadel üksi ei jääks. Ka Margherita, kes seni oli küll oma noorusvärske veendumusega spirituaalsuse teed käinud, ei näinud selles midagi vastuvõetamatut. Paolol oli parasjagu sarmi ning teismeealise elujõuga Rita võttis perekonnaelu ja sensuaalset armastust kui Elu pühitsemist.

Ehkki sügavalt usklike rahuvahendajatena oli Lottidel vähe ühist võimuvõitlust pidavate Mancinidega, peeti pulmad paar aastat hiljem. Noorpaar vahetas abielusõrmused, mis olid tehtud Umbria tava kohaselt – kujutasid kaht teineteist suruvat kätt. Margherita sõrmust hoitakse siiani tema nime kandvas kloostris.

Margherita, keda tegelikult Ritaks kutsuti, ja Paolo kooselu polnud just kergete killast.

Nende iseloomud olid täiesti vastukäivad. Paolo oli uhke, keevavereline, kergesti ärrituv, aldis jõudu kasutama. Rital oli võime tajuda Elu pühadust, tunnetada kannatusi, mis teda ümbritsesid. Seda ajastul, mil surm ning vägivald olid inimese täiesti igapäevased saatjad. Aga selles abielus oli ka rohkesti kirge ning vastastikust hoolimist. Niivõrd palju, et ületada tuhat mittemõistmist, justkui kõige kiuste.

Rita ei olnud nõrk naine, kes oma mehe loomust vaikselt talus. Vastupidi, ta oli veendunud oma elunägemuse jõus ja selles, et vägivallast loobumine ning andestus, siiras andestus, oli ainus vahend, et teha lõpp kohalike aadliperede jõhkrale võimuvõitlusele.

Vägivalda toitis hirm. Tungiv vajadus tappa vastane enne, kui tema sinult suutis elu võtta. Lõppkokkuvõttes oli ju see vaid täiesti endastmõistetav enesekaitse.

Rita aga teadis, et tee inimliku elu võimalikkuseni käis läbi võimatu elluviimise. See ei heidutanud teda. Seda enam, et Rita ja Paolo vahel olid siiraimad tunded, mis sest, et tormilised.

Margherita eeskujul Paolo muutus ja Mancinidele ei jäänud see märkamata. Strateegilistel nõupidamistel soosis ta rahumeelsemaid lahendusi, eelistades mõrva asemel ähvardusi või isegi hoiatusi. See oli ilmselt naise mõju ja ohtlik nõrkusemärk, mida võidi ära kasutada.

Ühelt poolt koormasid Paolot kohustused Mancinide pere ja nende liitlaste ees, teisel pool oli armastus oma laste ja Rita vastu, kes ei aktsepteerinud kelleltki elu võtmist. Paolo oli väga pingelises olukorras.
Rita jaoks oli mehe osavõtt võimuvõitluses jõle, aga samas oli ta veendunud, et armastuse tee ei käi mitte süüdistuste, vaid andestuse kaudu.

Mõnikord ei olegi vaja teha rohkemat, kui mõista teist inimest, enne kui nõuda, et tema sind mõistaks. Paluda andeks, et me pole suutnud näha kannatusi, mis sunnivad käituma teatud viisil, sest millises vaimses põrgus elavad inimesed, kes enam Elu imet näha ega austada ei suuda. Nutta koos temaga eksimuse pärast. Jagada tehtud vigade valu.

Inimesed muutuvad enam Armastuse kui süüdistustega.

Olen alati mõelnud, et ükski Rita poolt korda saadetud hilisem ime, ükskõik kui uskumatu, ei tundu mulle sama imepärane kui Paolo transformatsioon.

Paolo kaugenes aastatega aina enam arveteklaarimise maailmast. Suruda mõõka inimkehasse, tunda endal sooja vere pritsmeid, maksta kätte, isegi siis kui tapeti tema vend – see ei olnud talle enam vastuvõetav. Pikapeale loobus ta ka relvastatult ringi liikumisest.

Ja samas oli see tema surmaotsus.