Moodne naine on Tarzan
Suhe, mille eesmärk on mõlema partneri võit, on tõepoolest paras proovikivi. Algetapis on sellel ka oma hind.
Paari- ja peresuhete terapeut ärgitab meid tungima meeste südamesse. See on sissejuhatav reis mehelikkusse, mis on märksa ähmasem ja keerulisem kui naiselikkus. Teekond sajandeid suletud maailma, mille müürid on sulgenud naised-mehed kahte universumi.
Autor iroonitseb naiselikkuse ja mehelikkuse mõistete üle. Nimelt põhinevad need eelarvamuslikult kromosoomidest tulenevatel bioloogilistel alustel, mille eesmärk on meid uskuma panna, et mõlemal sool on oma eriline koht, mida vaid katastroofi hinnaga paigast nihutada saaks. Tühja neist Marsilt või Veenuselt tulevatest Pythostest ja Kassandratest, kes keelduvad uurijaid ja teadlasi kuulda võtmast, Simone de Beauvoiri kombel on aeg otse ja selgelt välja öelda: “Naiseks ja meheks ei sünnita, nendeks saadakse.”
“Iga päev,” kinnitab psühholoog, “näen ma oma kabinetis mehi, kes püüdlevad väga selle poole, et nende paarisuhe ja kodu oleks kesksel kohal, ning naisi, kes jätkavad sotsiaalse ja tööelu tähtsustamist, ilma et nad samal ajal oma abikaasat või lapsi hooletusse jätaks.”
Need ongi need uued paarid — paarid, kes proovivad käsikäes võrdsuse poole astuda, koos tõusude ja mõõnade, pingete ja kriisidega. Need paarid on pooleldi uuendusmeelsed ja pooleldi konservatiivsed. On väga suur vahe nende võrdsuse poole püüdleval käitumisel ja stereotüüpsetel naiselikel-mehelikel flashback-piltidel, millest nad nii väga vabaneda tahaksid.
Koos Serge Hefeziga tahtsime paljastada varje, mis tänapäeva paarisuhteid koormavad. Mõistame, et armastust hävitavast nõiaringist väljumiseks tuleb julgeda vastu astuda tõelistele kahekesi elamise proovikividele, mis on kaugel lihtsast meheliku-naiseliku vastandamisest. Samuti tuleb väljuda liialt siduvast, aheldavast armastusest ja lapsikutest konfliktidest, et luua iseseisev ja rahulik elu.
Niinimetatud uutest meestest räägitakse juba kakskümmend aastat. Aga millised on uued nn unisex-paarid?
Serge Hefez: Need on paarid, kes on osanud end vabastada soorollide jaotusest, mida ühiskond meile juba sajandeid peale on surunud, ning kes loovad võrdset maailma, mis on vaba vanadest dogmadest. Aga kuna me ei saa alustada valgelt lehelt, siis pole nad kahe põlvkonnaga veel täielikult lahti saanud vanadest mehelikest ja naiselikest ootustest.
Tegemist on tugevalt ambivalentsete paaridega. Mehed ja naised, keda oma kabinetis vastu võtan, unistavad igavesest armastusest ja räägivad üha rohkem tunde-, suhtlemis- ja intiimvaldkonnaga seotud lähedus- ja mõistmissoovist.
Olles vastamisi maailma probleemidega, soovivad uued mehed oma kaaslase toetust, mis ei tähenda otseselt lohutamist või emalikku hoolt. Enamik naisi ootavad endiselt kaitset, kuid protestivad allasurumise vastu, mis varem selle hinnaks oli… Minu arust on see eriti rõõmustav, kuna sellest tuleb välja ühine soov muuta täielikult mehe ja naise suhete aluseid. Soov sõlmida rahu. Aga muidugi ei toimu suured muutused üleöö ja pingeteta.
Tõepoolest, paarisuhted on hapramad ja õrnemad kui ei kunagi varem. Ja tundub, nagu mehed ja naised ei teaks enam, kuidas teineteise suhtes käituda…
SH: Pole lihtne lahti lasta teatud rollidest, mille juurde meid sotsiaalsed normid ja vanad mudelid pidevalt tagasi toovad. Iga päev näen oma konsultatsioonide käigus, kuidas otsuste jagamise, vanemate rolli või kodutööde jaotuse probleem viib mehed ja naised tagasi soorollide juurde, isegi kui nad soovivad selle eest põgeneda.
Näiteks mees, kellele meeldib laste eest hoolitseda, kes käib poes ja teeb süüa, kuid pesumasina ees askeldamist peab naistetööks. Ja naine, kelle tõeline pale avaldub uusi tehnikaimesid soetades…
Iga kord, kui paarisuhtes tekib küsimus “Kes mida teeb?”, kerkivad keelele märksa suuremad sõlmküsimused “Kes on naine?” ja “Kes on mees?”. Just nõnda tekivad väljakannatamatud pinged, mis üha uuesti aktiveeruvad, kuna keegi ei tea päriselt, kuidas neid maandada.
Isegi kui pealtpoolt on soorollid vähem stereotüüpsed kui varem, siis sisemuses jätkab sugudevaheline eristamine endiselt maailma struktureerimist ja hierarhiate tekitamist.
Erinevalt paljudest inimestest ei hirmuta teid niisiis võimalik mehelikkuse surm või seksuaalse erisuse kadumine, kuna ühiskond muutub naiselikumaks?
SH: Sugugi mitte. Et teha lõpp kõikidele hirmudele ja segadustele, mis praegu tunduvad meie pea kohale kogunevat, võiks lõpuks hakata vahet tegema mehelikul seksuaalsel identiteedil ja sotsiaalsel rollil, mida mehed juba aastatuhandeid patriarhaalsetes ühiskondades täidavad. Mehelik seksuaalne identiteet on anatoomiline. Soorollide jaotus on aga sotsiaal-kultuuriline. Mehed ja naised võivad endale neid soorolle omistada oma pädevuse ja maitse järgi, ilma oma seksuaalset identiteeti kahtluse alla seadmata.
Pole mingit põhjust tunda hirmu meeste mehelikkuse kadumise, ühiskonna naiselikuks muutumise või ükskõik millise muu soolise eristamise kadumise ees. Vastupidi, vabanedes soolisel eristamisel põhinevatest sotsiaalsetest rollidest, võidavad meeste ja naiste suhted harmoonilisuse ja läheduse osas ning mõlemal poolel on rohkem võimalusi ennast täielikult avada.
Aga mida teha, et asjad edasi areneksid? Või peaks veel mõne sajandi ootama?
SH: Veel praegugi peaksime endale teadvustama, et me kõik tuleme põlvkondade kaupa patriarhaalsetest paaridest. Sajandite kaupa tähendas poisiks saamine võimu ja tüdrukuks saamine sellele võimule alistumist.
Meenutagem, et kuni 1960. aastateni ei saanud prantsuse naine ilma oma mehe loata isegi pangas arvet avada!
Oleme sellest hädavaevu vaid kahe põlvkonna kaugusel, kui võrdsuse, austuse, läheduse ja kodutööde jaotusega seotud väärtushinnangud on hakanud paarisuhetesse sisse tungima… Areng on pisut liiga kiire!
Isegi kui meile meeldib uskuda, et oleme vabad, võimelised otsustama nii oma elu kui ka saatuse üle, siis tegelikult oleme kinni tähenduste, esituste, sidemete ja ülekannete võrgustikus, mis meid ühekorraga nii koormavad kui ka edasi kannavad. Ja tõelised sugudevahelised erinevused kaaluvad võrreldes selle raske pärandiga väga vähe.
Kahjuks jätkavad tänapäeva paarid mehelikkuse ja naiselikkuse miiniväljadel teineteise vastu astumist, kuigi tegelikult mängib nende vahel hoopis delikaatne ja valulik muutumise küsimus.
Kuidas teist tunda? Kes on teisest rohkem sõltuv? Kes on vähem kiindunud? Kes teist kannatama paneb? Mille poolest teine erinev on? Ja eelkõige: mida ma tema jaoks tähendan? Mis on minu tõeline väärtus? Need küsimused on kesksed kõikides paarisuhetes. Mitte keegi, ei mees ega naine, pole neist vaba.
Ja samal ajal pole inimsuhted (mehed-naised, vanemad-lapsed…) olnud kunagi varem vastastikku nii siduvad ja rõhuvad kui tänapäeval. Minu kabinetis, kui paarid on konsultatsioonil, ei möödu isegi mitte poolt tundi, ilma et naine ei ütleks seda maagilist lauset: “Probleem on sinu emas.” Tõeline ülesanne, mille meist igaüks täide viima peab, pole mitte niivõrd meheks või naiseks saamine, kuivõrd täiskasvanuks saamine, oma iseseisva elu loomine.
Et suuta täiskasvanu kombel kiinduda, tuleb kõigepealt õppida vabaks laskma. Selles pole midagi uut…
SH: Jah, välja arvatud see, et tänapäeva suhted on vastastikku eriti siduvad. Ning mitte keegi ei taha ega oska neid läbi lõigata, katkestada. Traditsiooniliste soorollide järgi oli naise ülesanne emaks saamine ja perekonna hoidmine, mehe viisid ülesanded aga perest eemale. Praegu on see palju segasem. Paarid nagu ei teaks, et võiksid teineteist oma vanematest eraldumisel aidata. See on siiski ainus võimalus teha lõpp lapsikutele konfliktidele, mis takistavad neil täiskasvanuks saada ja iseenda elu luua.
Hoolimata kõigist neist takistustest paistate paarisuhete osas resoluutse optimistina. Miks?
SH: Sellepärast, et oleme täielikus üleminekuperioodis. Kahtluste, kompamiste ja pingete ajal, mida me praegu läbime, teavad mehed, et nad on ühte osa oma võimust kaotamas, ning see võib valulik olla. Aga nad võivad juba ette rõõmustada selle üle, mida nad võitmas on: õigust omada südant ja tundeid ilma mehelikkust kaotamata. See saab tänapäeva naistele ja lastele ainult rõõmu valmistada.
