Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.

Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?

3. Mitte kunagi enam

Janari juurest lahkumise päev ei lähe mul ilmselt kunagi meelest. Oli umbes samasugune sombune novembrikuu õhtu neli aastat tagasi, kui lastega üheskoos õhtujutu lugemise asemel teineteist kallistades nende toa põrandal nutsime ja juttu rääkisime.

“Emme, ma armastan sind,” kordasid Henry ja Priit.

“Emme, mina ka armastan sind,” kordas tol ajal neljane Marleen poiste järgi, endal pisarad mööda põski voolamas. Ilmselt ei saanud ta üldse aru, mis toimus. Kindlasti aga mõistis ta minu ning Janari vastastikust karjumist ning et vennad ja ema on õnnetud.

Enne uksest väljalendamist oli Janar teatanud, et nüüd tapab ennast ära, sest tema ei jõua enam sellistes oludes elada, kus meie mitte midagi ei hinda, mida tema teeb ja palju meie heaks ohverdab.

Ja ometigi polnud see midagi, mille pärast me nutsime. Ikka enda pärast nutsime.

Üheskoos puntras nutmisele eelnes minu ja Janari pikk tüli. Õhtusest proovist tulles koperdas ta mingi Marleeni mänguasja otsa.

“Ise olete kõik kodus ja ei suuda isegi kodu ära koristada,” karjus ta kordamööda meile kõigile otsa vaadates.

Püüdsin rääkida, et kui ta märkaks, siis see oli vaid üks asi, mis oli maas. Ja et õhtut veetsime Henryga koolitöid tehes ning Priidu ja Marleeniga mängides ning koos olles.

Janaril oli aga tuju meile selgeks teha, kuidas tema on ainus, kes majas midagi teeb ning meie lastega tahame lihtsalt rikkuda kõike, mida tema on meile võimaldanud. Püüdsin rääkida, kuidas ka mina garderoobis töötades oma panuse pere eelarvesse teenin. Janar nähvas selle peale kohe, et see pole mingi töö. Et garderoobis käin lihtsalt selleks, et vahepeal lastest eemale saada.

“Või tahad hoopis uute inimestega tutvuda? Minust hakkab väheks jääma? Sellepärast sa töökohast polegi nõus loobuma?” vaatas ta äkitselt muutunud pilguga mulle otsa. Mõistsin, kuhu poole ta tüürib. Tundsin tookord, kuidas see pole kindlasti vestlus, mida laste ees pidada. Minu arust polnud see üldse vestlus, mida pidada, sest miks oleksin pidanud tema kõrvalt endale uusi tutvusi otsima?

Minu töötamise üle olime korduvalt arutlenud. Janarile ei sobinud, et näitleja elukaaslane garderoobis töötab. See oli tema jaoks kuidagi alandav. Minu jaoks oli jällegi tähtis, et ma ei ela kellegi arvelt ning teenin ise ka osa pere rahast. Eriti kuna enamik meiega kooselavatest lastest polnud ju Janari omad.

Samas olime tol ajal isegi kahekesi töötades ikkagi hädas, et kõik arved saaksid õigeaegselt makstud. Õigemini polnud küll küsimus niisama arvetes, vaid iga mõne kuu tagant oli Janaril vaja pool oma garderoobi välja vahetada, sest ta on ju ikkagi tuntud inimene ja ei saa samade riietega kogu aeg käia. Sama teema oli telefoni ja muude taoliste asjadega.

Väikesed ostud kokku tähendasid varsti seda, et olime hädas elektri- ja muude taoliste arvete tasumisega. Ma võtsin esimese kiirlaenu.

“Ma olen näitleja. Mõtle, kui inimesed teaksid, et mul tegelikult raha ei ole? Või et ma mingite kiirlaenudega seotud olen? Kogu mu maine oleks koheselt rikutud,” kinnitas ta mulle tookord. Loomulikult tahtsin, et mu armastatud mehel hästi läheks. Leppisime kokku, et see on üks ja ainus kord. Maksame ära arved, mida on väga vaja ning enam mõttetuid kulutusi ei tee.

Varsti sain teada, et mõttetutest kulutustest oli meil Janariga väga erinev arusaam. Tema jaoks tähendas see, et lastel pole vaja erinevaid jalanõusid kehalise kasvatuse tundi ning vahetusjalatsiteks. Ühed tossud pidavat kõikjale sobima. Ning enne uute riiete ostmist märkis ta korduvalt, et need püksid ju pole lapse jalas eriti lühikesed ning katkiläinud joonlaua võib ju teibiga ära parandada. Seda võib ta teatrist tuua.

Janar polnud kunagi armukade olnud. Nii tundus ootamatu armukadedushoog tol õhtul kuidagi väga võõrastav ja ehmatav. Jäin talle vaikides otsa vaatama. Mees luges seda aga sõnatuks nõusolekuks. See oligi viimane suhtlus, mille järel ta uksi paugutades minema jooksis ja meie lastega nuttes üheskoos põrandale üheks kallistavaks tombuks kokku kukkusime.

Tol õhtul pärast tülitsemist tuli ta umbes tunni pärast tagasi. Selleks ajaks oli juba üsna purjus ning käe otsas rippus puutumatu õllepurkide pakk. Ilmselgelt oli tal plaanis järgmiseks see ära hävitada.

Janar istus teleka ette ja klõpsas demonstratiivselt häälekalt õllepurgi lahti. Lapsed magasid tema naasmise ajaks, nii et lootsin väga, et mees neid üles ei aja. Liikusin majas vaikselt ringi. Panin puhtaid riideid kappidesse, koristasin köögist õhtusöögi jälgi ning pühkisin põrandaid, kuni need olid laitmatult puhtad. Kogu selle aja oli taustaks teadmine, et ma ei tea, mis edasi saab. Ebaturvaline ootus, et kuidas ja mille peale Janar veel plahvatada kavatseb. Teadmine, et see polnud esimene selline vaidlus, ega jää ka viimaseks.

Mitte kunagi enam!

Täpselt sellise otsuse tegin, kui telekapult magama jäänud mehe käest maha kukkus. Mitte kunagi enam ei pea ma ennast oma kodus ebaturvaliselt tundma. Mitte kunagi enam ei pea ma leidma põhjendusi, kuidas lastele vanaks või väikseks jäänud asjade asemel uusi osta.

Nii me järgmisel päeval lastega lahkusimegi.

Loe eelnevaid järjejutu osasid siit: 1. osa, 2. osa

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.