"Mõtlesin, kas ta on surnud. Tundsin kummalist rõõmu — teatavat erutust –, just nagu see poleks olnud kõige hullem asi maailmas."

 (1)
"Mõtlesin, kas ta on surnud. Tundsin kummalist rõõmu — teatavat erutust –, just nagu see poleks olnud kõige hullem asi maailmas."
Foto: Shutterstock

Katkend Elizabeth Kay raamatust “Seitse valet”, mis on vastupandamatu ja lummav põnevik naiste vahel valitsevatest keerulistest ja toksilistest sõprussuhetest, ebaterve armastuse Achilleuse kannast ja sellest, millest me armastuse nimel ilma võime jääda.

Hiljem oleks võinud ajalehtedes vastupidist väitvad artiklid olla. Neis oleks antud mõista, nagu mina oleksin olukorda väga läbimõeldult manipuleerinud, neis oleks vihjatud, et ma olin sooritanud täiusliku mõrva. Aga seda ei juhtunud.

Avasin ukse, kuid üksnes pisut — tahtsin nii vähe häält teha kui võimalik. Astusin sisse ja pöörasin ringi, et heita veel viimane pilk koridori. Ma ei tahtnud, et naabrid mind näeksid ja mainiksid järgmise paari nädala jooksul mingil hetkel nagu möödaminnes, et üks noor naine avas ukse ja läks korterisse sisse. Õnneks olin endiselt üksinda. Sulgesin ukse ja panin keti ette. See oli vast ehk pisut kalkuleeritud samm. Kui nad oleksid koju tulnud, oleksin mina haaranud kiiruga vannitoa kraanikausi alt kastekannu ja teinud näo, et hoolitsen lillede eest. Või siis oleksin jooksnud kööki vett keetma või asunud pesu lappesse panema — oleksin teinud midagi kasulikku ja peaaegu vastuvõetavat, nii et nad poleks leidnud mind oma sahtlites sobramas.

Tuled olid kustutatud. Mu silmadel kulus mõni hetk, et pimedusega harjuda. Ma ei näinud teda otsekohe. Ma ei märganud teda trepi ees maas.

Seotud lood:

Võpatasin ehmatusest, põrkusin seljaga vastu ust ja lõin alumised roided vastu ukselinki ära. Tõmbusin instinktiivselt kägarasse ning mu käekott libises õla pealt maha ja selle metallist sulgur kolksatas vastu põrandat. Vaatasin, kuidas mu asjad — huulepulk, rahakott, võtmed — laiali pudenevad ja kohutavalt valju kolinaga mööda puitpõrandat eemale veerevad.

Mõtlesin, kas ta on surnud. Tundsin kummalist rõõmu — teatavat erutust –, just nagu see poleks olnud kõige hullem asi maailmas.

Kui uuesti pea tõstsin, nägin, et tema silmad olid avatud. Ta lamas selili, aga ta vasak jalg oli pahkluu kohalt ebaloomulikus asendis ja õlg oli kummalise nurga all. Ta meelekohal oli kuivanud veri ja puitpõrandal väike tumepunane plekk. Tal olid jalas siniste triipudega flanellist pidžaamapüksid ja seljas ülikooli logoga sviiter. Nii vabas riietuses polnud mina teda iial näinud.

Ta oigas.

Tundsin hetkelist pettumust, et ta pole surnud. Siis aga summutas pettumise viha.

Nii tüüpiline Charlesile, et ta oli ikka veel elus. Igal teisel oleks selline kukkumine surmaga lõppenud, Charlesil aga mitte. Tema oli lihtsalt liiga visa, tema ei kadunud kuskile, ta keeldus isegi suremast.

Ta köhis.

„Jane,” ägises ta.

Ta köhis kurku puhtamaks ja tegi valugrimassi, kui rinna­korvi liikumine vibratsiooni õlga saatis.

„Oh, Jane,” ütles ta. „Jumal tänatud!

Panin tule põlema ja ta pilgutas paar korda ühtejärge silmi.

„Ma kukkusin,” ütles ta. „Ma ei tea, millal … olin … Mis kell on? Mu õlg. Õlg on liigesest väljas. Ja … mul ei õnnestunud end jalule ajada. Mu jalg. Vist selg … Oh, sa oled siin. Kui hea, et sa siin oled. Mu telefon. Kiirabi.”

Ta kibrutas kulmu, oli segaduses. Võib-olla sellepärast, et mina seisin endiselt paigal, selg vastu ust ja käekoti sisu jalge ees maas, ega teinud midagi sellist, mida üks normaalne inimene sellises olukorras teeks.

Mäletan, kuidas olin pealt näinud, kui Jonathan õhku paiskus. Takso niitis ta jalust ja selle jõud paiskas ta mitme meetri kaugusele. Ma ei mõelnud, kuidas reageerida, jooksin instinktiivselt tema juurde ja põlvitasin ta kõrvale maha, puudutasin teda, üritasin verejooksu peatada, leida luumurde, just nagu mul oleks olnud võime teda päästa. Tahtsin ronida ta kehasse. Tahtsin teda seestpoolt parandada. Ma karjusin talle igasuguseid tobedusi, selliseid asju, mida filmides näha võib — et ta püsiks minuga, et ta avaks silmad, et ta ei muretseks, et kõik läheb hästi, kui ta vaid püsib minuga, püsib minuga.

Aga ma ei tormanud Charlesi juurde. Ma ei esitanud talle ridamisi küsimusi selle kohta, mis juhtus ja kust tal valutab ja mida ma saaksin teha. Ma ei haaranud põrandalt telefoni ega läinud tooma ka tema oma, mis oli ta käeulatusest kõigest paari meetri kaugusel.

Ma ei teinud üldse mitte midagi.

„Jane,” ütles ta. Ta laup oli krimpsus, silmad suured ja hirmunud, ja tal jooksis jälle haavast verd, sest ta oli pisut pead tõstnud ja haavale juba tekkinud kärn tuli lahti.

„Charles,” kordasin ma.

„Jane, aita mind,” palus ta. „Helista kellelegi! Helista kiirabisse! Või … anna, palun, telefon siia. See on seal­samas. Ole nii hea …”

Ma oleksin pidanud kiirabisse helistama. See on mulle praegu selge ja oli selge ka siis. Põrandal lamas mees, luud katki, keha väändunud, veri laubal, ja oli väga selge, et ta vajab kiiresti arstiabi. Ent mina ei teinud midagi. See oli instinktiivne. See oli täpselt samasugune tahtmatu reaktsioon nagu see, mille olin elanud läbi Jonathaniga, ainult et praegune reaktsioon tõukas mind hoopis teise suunda. Siis olin ma üritanud teha spontaanselt kõik. Praegusel juhul ei teinud ma aga mitte midagi.

„Jane,” ütles ta. „Palun. Sa pead tõesti …”

„Mis juhtus pärast minu lahkumist?” katkestasin teda poolelt sõnalt. „Eelmisel nädalal, pärast seda, kui ma ära läksin. Mis juhtus?”

Saan aru, et see tundub kummaline, aga see on igati loogiline. Sest just sellepärast ma ju üldse seal olingi. Just sellepärast ma olingi nende korterisse sisenenud. Ma vajasin vastust. Tahtsin aru saada, mis oli toimunud. Mul oli vaja teada, et kõik saab korda, et me oleme Marniega endiselt sõbrad ja kõik jätkub normaalselt.

„Kuule, Jane,” ütles ta, „ma vajan abi.” Ta tegi grimassi. „Palun … ulata mulle telefon. Palun.”

Sammusin telefoni juurde ja lõin selle jalaga temast eemale. Ma ei teadnud, et ma seda teen, enne kui olin seda juba teinud. See ei kuulunud mu plaani juurde. Tundsin end filmitegelasena, kes kohtub oma vaenlasega hetkel, kui too on kõige haavatavamas seisus, ja see liigutus tundus õige. Ja seetõttu ma tegin seda.

„Ma esitasin sulle küsimuse,” ütlesin ma. „Palun vasta sellele.”

„Mitte midagi,” vastas tema. „Mitte midagi ei juhtunud. Jane. Kuule nüüd … See oli pöörane. Ma arvan, et mul on peapõrutus. Mis kell on? Jane. Ma ei tea, kui kaua ma olen siin olnud.” Ta keha tõmbus köhides kokku ja ta kiristas hambaid. „Ma tulen teadvusele ja siis … Kurat võtaks, Jane. No olgu. Marnie oli marus, okei? Ta ei teadnud, mida uskuda, ega tea ikka veel, ja mina olen selgitanud talle ikka ja jälle omapoolset versiooni, aga tema jaurab endiselt sinu jaburust.”

Naeratasin. Tundsin, nagu oleksin saanud talle teatud määral kätte maksta. Olin meie vahel aset leidnut pisut liialdanud ja tundus, et olin õigesti teinud.

„Jätka,” ütlesin ma.

„Ongi kõik!” karjatas Charles ja tegi taas valugrimassi. „Rohkem pole midagi. Ta on kogu nädala ärritunud olnud ja minu peale nähvanud ning me ei oodanud sind täna õhtul, kuigi mul on vist hea meel, et sa tulid … aga ma ei tea. Jah, ta oli nii neetult vihane, meie mõlema peale. Aga ta ei usu, et midagi juhtus — sest ei juhtunud, Jane, mitte midagi ei juhtunud –, jah, tema võtab selle teema ikka ja jälle üles, aga mina arvan, et kõik saab korda, meie mõlema puhul, aga sa võiks nüüd … Me võime sellest mõni teine kord pikemalt rääkida, ausõna. Me võime sellest rääkida. Aga palun …”

Ta hakkas värisema ja ma mõtlesin, kas ta läheb šokki. Ma ei teadnud täpselt, mida see tähendab, aga parameedikud, arstid ja meditsiiniõed olid sellest rääkinud, kui ootasin haiglas, et Jonathan surnuks kuulutataks.

Kükitasin maha. Puitpõrand mu käte all oli külm. Ilma Marnieta tundus korter teistsugune. Mulle meeldis selle valgusetus, lõhnatu vaikus. Mulle meeldis, et see oli õõnes ja tühi.

Aga Charles rikkus kõik ära. Koos temaga tundus pimedus lämmatav. Põles üksnes määrdunud sidruni karva valgust heitev lamp meie peade kohal. Ei olnud põlevaid lõhnaküünlaid, tuba ei valgustanud soe oranžikas valgus. Korter ei olnud tühi. Aga sellest hoolimata ei piisanud Charlesist selle täitmiseks.

„Meie sinuga pole siiani eriti sageli kahekesi olnud, ilma Marnieta,” ütlesin ma.

„Kuule, jätame selle mõneks teiseks korraks,” ütles ta.

„Vaatame,” vastasin mina.

Sain aru, et ta valu läheb hullemaks. Ta üritas end mitte liigutada, aga vahel muutis ta tahtmatult asendit, kui rääkis või kui ärritus, ja siis kiskus ta nägu sekundiks või paariks krimpsu.

„Kuidas sa nii vara kodus oled?” küsisin ma.

„Palun, Jane, mul on tõesti abi vaja,” ütles ta.

„Kas sa tööl ei käinud?”

„Mul oli migreen, küllap ma sellepärast kukkusingi. Kogu lugu.”

„Kas sul käivad need hood sageli peal?” küsisin ma. „Migreenihood.”

„Vahel,” vastas ta. „Iga paari kuu tagant. Kuule nüüd …”

„Minul pole vist kordagi migreeni olnud,” vastasin mina. Ma ei kuulnud all tänaval sõitvaid autosid. „Sa ei teinud rõduuksi lahti,” ütlesin ma.

„Ma olin voodis.”

„Sul ei mänginud raadio?”

„Jane, ma magasin. Marnie läks raamatukogusse, et intervjuu kokku kirjutada, ja mina jäin voodisse. Ma tunnen end väga kehvasti. Ma ei saa aru, miks sa …”

„Millal ta tagasi tuleb?”

„Varsti,” ütles ta. „Vist. Mis kell on? Ma arvan, et ta peaks kohe varsti jõudma.

„Ma ei tea, mis kell on,” ütlesin mina, „ma jõudsin varem.”

„Helista talle õige,” soovitas Charles. „Küsi ta käest. Ütle talle, et ma olen siin maas, ja küsi, millal ta koju jõuab. Võib arvata, et ta on teel. Sa tahad ju teda näha? Helista minu telefoni pealt, tema number on lemmikutes. Helista talle, pane ta valjuhääldi peale, et mina ka teda kuuleksin. Tee seda! Või helista oma telefoniga. See on su selja taga …”

Surusin sõrme huultele ja ta jäi vait.

Mul oli vaja mõelda.

Mäletan oma sisimas kerkivat podisevat paanikat, millegi algust, mida ma poleks tohtinud tunda. Mäletan, et hingasin paar korda sügavalt sisse, nagu too naispolitseinik oli mulle haiglas õpetanud: kuueni lugedes nina kaudu sisse hingata, kuueni lugedes hinge kinni hoida, kuueni lugedes suu kaudu välja hingata.

See vaigistas vist mu ärevuse kaunis kiiresti, sest hiljem ma seda enam ei tundnud. Roomasin üle põranda — kõigest paari jala jagu –, kuni olin Charlesi kõrval, talle nii lähedal, et teda puudutada. Vaatasin, kuidas ta kõrisõlm kaelal hüples, kui ta mind pominal anus.

Ta ägises ja mina kartsin, et ta hakkab nutma.

Aga siis sai ta vihaseks.