Kükitasin maha. Puitpõrand mu käte all oli külm. Ilma Marnieta tundus korter teistsugune. Mulle meeldis selle valgusetus, lõhnatu vaikus. Mulle meeldis, et see oli õõnes ja tühi.
Aga Charles rikkus kõik ära. Koos temaga tundus pimedus lämmatav. Põles üksnes määrdunud sidruni karva valgust heitev lamp meie peade kohal. Ei olnud põlevaid lõhnaküünlaid, tuba ei valgustanud soe oranžikas valgus. Korter ei olnud tühi. Aga sellest hoolimata ei piisanud Charlesist selle täitmiseks.
„Meie sinuga pole siiani eriti sageli kahekesi olnud, ilma Marnieta,” ütlesin ma.
„Kuule, jätame selle mõneks teiseks korraks,” ütles ta.
„Vaatame,” vastasin mina.
Sain aru, et ta valu läheb hullemaks. Ta üritas end mitte liigutada, aga vahel muutis ta tahtmatult asendit, kui rääkis või kui ärritus, ja siis kiskus ta nägu sekundiks või paariks krimpsu.
„Kuidas sa nii vara kodus oled?” küsisin ma.
„Palun, Jane, mul on tõesti abi vaja,” ütles ta.
„Kas sa tööl ei käinud?”
„Mul oli migreen, küllap ma sellepärast kukkusingi. Kogu lugu.”
„Kas sul käivad need hood sageli peal?” küsisin ma. „Migreenihood.”
„Vahel,” vastas ta. „Iga paari kuu tagant. Kuule nüüd …”
„Minul pole vist kordagi migreeni olnud,” vastasin mina. Ma ei kuulnud all tänaval sõitvaid autosid. „Sa ei teinud rõduuksi lahti,” ütlesin ma.
„Ma olin voodis.”
„Sul ei mänginud raadio?”
„Jane, ma magasin. Marnie läks raamatukogusse, et intervjuu kokku kirjutada, ja mina jäin voodisse. Ma tunnen end väga kehvasti. Ma ei saa aru, miks sa …”
„Millal ta tagasi tuleb?”
„Varsti,” ütles ta. „Vist. Mis kell on? Ma arvan, et ta peaks kohe varsti jõudma.