"Mu kallim tegi pikka aega valentinipäeva maha ja kritiseeris kõiki, kes selle "totra" kombega kaasa lähevad, aga siis..."
Ma mõtlesin, et panen selle loo kirja kõigile neile naistele, kes on pahased, et nende mehed neist üldse ei hooli ja erinevaid tähtpäevi ei tähista, sest kuskil tunneli lõpus võib siiski olla valgus. Või ehk saab siit inspiratsiooni mõni meesterahvas, kes tahab oma naist üllatada?
Igal juhul, me oleme tänaseks olnud koos juba seitse aastat. Sellest eelnevad kuus aastat ei tähistanud me kordagi 14. veebruaril oma suhet ja armastust. Iga kord, kui ma talt küsisin, et kas lähme ka kuhugi restorani sööma või teeme midagi erilist sel päeval, turtsus ta vastu, kui mõttetu päev see ikka on ja miks peab just sel päeval koos asju tegema. Ja minu vastus, et see on ju lihtsalt üks tore põhjus, miks veel rohkem asju koos teha, talle korda ei läinud.
No ja kui sa siis kuus aastat sellist juttu kuuled, siis olgem ausad, sa annad alla. Enam ei küsi, proovid ka eirata kõiki neid südamekestega kaunistatud asju toidupoes ja lihtsalt eirad fakti, et kõik su sõbrannad said oma meeste käest imekaunid kingid ja sina ei saanud. Mis seal ikka, ta on ju muidu tore mees, armastan teda...
Ja eelmine aasta ma näiteks ei tõstatanud seda teemat kordagi. Mõtlesin, et kui ta ise tuleb millegi peale, siis tuleb, aga mida ma ikka sunnin teda sellest hoolima, kui ta üldse ei taha. Ja nii olin väga üllatunud, kui 14. veebruaril 2019 tulin töölt koju ja koduuksest sisse astudes märkasin, et toad on hämarad, täidetud küünaldega ja õhus on toidu lõhn. Ja veel suurem üllatus oli elutuppa astudes, kui ta mind ühel põlvel seal, lillekimp ühes ja sõrmuse karp teises käes, ootas.
Nüüdseset on see päev kindlasti igal aastal meie jaoks eriline, aga tema jaoks hoopis aktsepteeritavamal põhjusel.
Lugejad, milline on kõige parem üllatus, mis teie kallim on teile sõbrapäeval teinud? Kas üldse tähistate seda päeva? Miks/miks mitte?
