Olen küsinud mitu korda, miks on vaja sellisel viisil päevi veeta. Vastuseks — ei tea. Usun, et on mingid sisemised mured. Aga miks ei saa ta minuga nendest rääkida? Ma olen olnud toetav ja ei teinud TEDA maatasa, rääkisin, et minul on kurb teda vaadata, et meil väike laps, kes teda vajab ka tulevikus, palusin minuga muret jagada, sest tema on mind aidanud omal ajal ja kuidas see võimalik oleks, kui ma nürilt vaikiks? Tahaksin talle samasuguseks toeks olla, nagu tema mulle oli.

Tema on nõus sööma antidepressante, mida mina tellin perearstilt, palus mul talle jällegi tellida unerohtu — äkki siis uni tuleb paremini, kui alkoholiga, aga ei seleta, mis talt une võtab… Tööprobleemid need ei saa olla — meil on ühised töökaaslased ja ma oleks teadnud. Perekonnas on pingeid, aga need on pigem minu uue töökohaga seotud, sest ma ei tunne ennast kindlalt. Aga ma küsin nõu, mitte ei ela tööprobleeme kodus välja.

Aga nüüd on lood nii, et mees joob siis, kui mind ei ole kodus. Kui tulen töölt õhtul, siis ta on joobes. Ei karju minu peale, ei löö. Ei ole ka päris elus. Minu meest pole. Võib-olla on tal keegi tekkinud ja lahkuminekut peaksin mina organiseerima — just sellise probleemi pärast? Sest ka meie mehe-naise suhe ei toimi enam ammu. Või ei toimi see, sest ta joob?
Olen valmis kõigeks, sest sellist pilti kodus ei ei saa enam taluda, ei saa aru, miks nii on, ei tea, mida ma head teha saan.

Kas on mõtet pingutada? Kui mõelda rahulikult — jah, kõik on ju korras, lapsega ta tegeleb, ei ole kunagi olnud olukorda, et lapse vajadused jääks tähelepanuta, kodus püsib, isegi süüa teeb, ja väga hästi, minuga ei riidle. Aga kaua rahulik seis kestab? Kas on mõtet oodata, kuni asjad hulluks lähevad?

Kas tal on lootust joomisest vabaneda? Et see poleks igapäevane asi. Ma ise ei poolda kategoorilist karsklust, mulle meeldib aeg ajalt hea punane vein, aga mitte igapäevaselt ja mitte nii palju, et olla purjus.

Kas suhelda psühhiaatriga?
Ma tahan tagasi oma meest, kellega tutvusin ,kes oli lõbus ja seksikas. Nüüd ootab mind kodus tuima näoga võõras, kes ei räägi minuga, ükskõik mis teemat ma valin. Ma ei jaksa enam olla nii. Mõtlesin, et hakkan ise rahusteid sööma, äkki siis meeldin mehele rohkem… Rahulik ja sama tuim.