Mul on armuke ja ei mingeid süümepiinu

Lõpuks olen ma siis oma eluga nii kaugel, et hankisin endale armukese. Ma tean, see kõlab, nagu ma oleksin meeleheitlikult endale kuskilt voodipartnerit otsimas käinud, tegelikult otse vastupidi — aga no kaua võib üks naine kannatada.

Mehega on juba aastaid asi viltu kiskunud, oleme nagu koos ja ei ole ka. Väljast vaadates oleme kindlasti imeline paar, suisa kokku loodud. Elame kenas äärelinnamajas, kaks last, kaks autot, isegi kaks koera, milline idüll! Tegelikkus on see, et juba vähemalt viimased 3-4 aastat ei oska ma selles idüllis muud näha, kui igal õhtul koju tulles visata poekotid käest ning asuda kraamima seda, mida kõik need kahe- ja neljajalgsed on suutnud enne mind korda saata. „Miks on nõud kraanikausis? Kui raske on neid nõudepesumasinasse tõsta?” „Ma tõesti ei jõudnud, alles jõudsin ise ka. Sa ei pea kohe esimese asjana vinguma ja õiendama hakkama!” Umbes nii näevad välja vestlused mu mehega. Jah, ma ise tunnen ka, et ei tahaks esimese asjana tüli üles kiskuda, aga kui mitu korda pean ma siis koju tulles neid räpaseid nõusid ja riideid vaatama?

Enamik meie jututeemadest puudutabki peamiselt seda, kes lastele pärast tööd järgi läheb või poest läbi hüppab. Ega ma ise ka teab mis musternaine enam pole, lastele teen õhtul midagi kergemat süüa, ise püüan üldse külmkapi poole mitte kiigata, mees vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Vanasti ma ikka pingutasin ja tegin meile ilusaid õhtusööke, kuid ma ei näe tõesti sellel mõtet enam. Kui ka olen üritanud vahel, siis kugistatakse kõik kiiruga alla ning minnakse teleri ette. Ei mingit silma vaatamist või uurimist: „Kuidas su päev on läinud on, kallis?”!

Keegi, kes huvitub

Nii ongi kuidagi juhtunud, et päeval elan oma tööelu, õhtul tegelen lastega või istun arvutis. Ärge saage valesti aru, me ei kakle pidevalt mehega, kuid mingit õrnust ka enam otsida või oodata ei maksa. Sõbrannadega olen samuti tänu kodusele olukorrale kuidagi tihedamalt jälle lävima hakanud ja nii äkki juhtuski see, et sattusin ühe toreda noormehe otsa. Ta on tõesti täiesti vastand kõigele, mida ma ühes mehes vaadata võiksin, aga võib-olla just see mind hetkel tõmbabki — asjaolu, et ta ei meenuta kuidagi minu elukaaslast. Algul oli see täiesti süütu platooniline suhe, vähemalt minu poolt. Äkki hakkasid asjad aga teisi pöördeid võtma ning ehkki ma ei tunne, et oleksin jälle armunud, ei puigelnud ma ometigi ka vastu. Nüüd seisangi olukorras, kus leian nädalas vähemalt paaril korral vabandusi, et teise mehe juurde minna ning ma tõesti ei tunne seda tehes mingeid süümepiinu.

Ta pakub mulle kordades rohkem, kui olen viimaste aastate jooksul saanud. Tegelikult ma isegi ei mäleta, et mind kunagi üldse oleks niimoodi kätel kantud. Mind hellitatakse ja poputatakse, hommikusöök voodisse, jalamassaaž ja millised imelised ööd. Kuid asi pole ainult füüsilises pooles, naine armastab ikka kõrvadega ning lisaks igapäevasele kiidukõnele oma ilu aadressil, huvitub tema ka minu päevategemistest, uurib alati, kuidas ma ennast tunnen, kuidas tööl läks, kas kõik on ikka hästi. See on lihtsalt nii armas ning võtab tegelikult kokku kõik selle, millest ma juba nii kaua puudust olen tundnud.

Ei, ma ei plaani temaga mingit suurt ja sügavat suhet alustada. Ma tean, et see on ajutine ja ilmselt teab seda ka tema, võib-olla sellepärast see tundubki nii hea hetkel. Kuid mind teeb tõsiselt murelikuks asjaolu, et ma seda nii kergelt võtan. Kas see tähendab, et saaksin samahästi ka oma meheta hakkama või on meil veel lootust?