"Mul on jumala kõrini sellest, et tuttav paarike arvab, et pean nende suhtenõustaja olema!"
Käisin Anderoga koos ülikoolis. Ta vist alguses üritas mulle ka ligi ajada, kuid ta polnud üldse minu maitse. Seda mehena, küll aga väga hea sõbrana. Ta sai ka ühel hetkel aru, et tuleb oma mehelik ego alla suruda ja leppida sõprussuhtega. Oleme parimad sõbrad praeguseks seitse aastat. Mina olen alati olnud pigem rahuliku iseloomuga, teen teist magistrikraadi ja välja jõuan harva. Anderol oli 20ndate keskel meeletu periood, kus peod moodustasidki tema elu. Mul läks juba arvestus sassi, mitu naist tal kokku oli. Mul oli nii hea meel, kui ta lõpuks maha rahunes. Sellel oli suur roll ka Katil, kellega ta tutvus 2012. aasta lõpus. Kena brünett, arukas ka. Mida hing võiks veel ihata. Nad olid ja on koos väga armsad. Üürisid veel kesklinnas korteri ja olid kogu aeg ninapidi koos.
Pihiema, kellele mõlemad muresid kurdavad
Juba 2013. aasta kevadeks olid Andero ja Kati sõprusseltskonnad muutunud üheks tiimiks. Ka mul oli hea meel selles seltskonnas olla ning tasapisi sai Katist minu jaoks üks lähedasemaid sõbrannasid. Ma küll tajusin vahepeal, et ta pole kõige õnnelikum, tahaks midagi muud. Kurtis, et Andero tahab last, kuid tema veel mitte. Siis hakkas rääkima, et tahaks üldse Austraaliasse seiklema minna, kuid Andero on liiga kodune ja vaheaastat ei tahaks. Muigasin, sest meenus Andero veel mõni aastat tagasi. Siis oleks ta ühe sekundiga öelnud, et muidugi võib minna. Ta oleks visanud kohvrisse mõned suvalised asjad ning olnuks valmis reisima. Nüüd aga oli ta muutunud ja tahtis perekonda. Hulluks läks asi alates jaanuarist. Kati kadus nädalaks, läks sõbrannadega Londonisse. Miks peaks 28aastane naine lihtsalt tunniajase etteteatamisega minema põrutama ja mehe lihtsalt tuimalt koju vahtima jätma? Nii küsis minult Andero. Kust mina tean, ta pole minu naine. Nii tahtnuks ma talle vastata, aga ma ei saa parimale sõbrale ometi nii öelda. Eks me siis heietasime, üritasin talle hüva nõua anda. Samal ajal kirjutas mulle Facebookis ka Kati otse Londonist, heietas, et tema ei saa Andero probleemist aru. Terve selle nädala olin nende pihiema, kellele mõlemad võidu muresid kurtsid.
Ühele tülile järgneb teine
Küll ma olin rõõmus, kui Kati viimaks naasis ja nad ära leppisid. Läks mööda paar nädalat, jälle tüli majas. Andero hakkas lapse jutuga pinda käima, kurtis mulle Kati. Rääkisime perekonna loomisest. Kati vedas mind kuskile klubidesse — tal oli vaja end välja elada. Järgmisel hommikul nõudis Andero mult raportit Kati tegemiste kohta. Nii ta läks ja läks. Ühel hetkel viskas Anderol endal üle, hakkas hoopis tema väljas käima. Siis pidin Katile selgitama, et Andero teda tegelikult ikka armastab. See on kui suletud ring, kust ma ei oska enam välja tulla. Kui ma näen telefonis, et emb-kumb helistab, käivad külmajudinad üle — mis nüüd viga on? Andero on mu parim sõber, aga ma ei oska olla tema suhtes kolmas, see on minu jaoks nii koormav. Ma ei mäletagi, millal ta viimati minu eraelu kohta oleks küsinud. Põhifookus on ju ikka temal ja Katil.
Andke nõu, kas peaksin selle suhte lõpetama? Või üritama ikka neile mõistust pähe panna?
