Mul on maailma parim mees!

Uskuge või ärge uskuge, aga minul on tõesti maailma parim mees, teatas üks naiste seltskonnast kõigi imestuseks. Jututeemaks oli parasjagu just igavana “kõik mehed on sead”. Ja siis tuleb keegi, kes teatab, et tema mees polegi siga, no mida!

Noo, mille poolest siis sinu mees hea on, küsisid teised tolle ootamatu avalduse peale. Küsitu ajas kaela pikaks, lükkas juuksesalgu laubalt ja seletas rahulolevalt: mind ta armastab, lapsi armastab, palga toob koju, ei joo ega peksa — no mida ma peaksin veel tahtma? Elame hästi, üldse ei tülitse, lapsed on terved, meie ise ka. Paremini ei saa ju enam minna.

Nii mõnigi kortsutas kulmu: ei või tõsi olla. Alati võib ju rohkem tahta. Mis ta palk on? Mis kell ta koju tuleb? Ega tal ometi nooremat silmarõõmu pole? Selliste küsimuste peale hakkas oma meest kiitnud naine naerma ja ütles, et ega ta mees nüüd mingi üliinimene ka ei ole, eks tal on ikka omad vead. Aga ma armastan teda koos vigadega, lisas naine — ma ju ise valisin ta endale meheks.

Selle peale väärutas nii mõnigi pead ja ühel kadedapoolsel lipsas poolsosinal suust: aga kas sa tead, et mõned aastad tagasi… Tean jah, vastas hea mehe naine. Paljud tulid rääkima, et tal oli minu kõrval veel üks suhe. Kaua see ei kestnud, nüüd on see läbi. Nii et jah, ma tean, lisas ta ja naeratas.

Nii mõnigi nägu läks veel kõveramaks, kui enne oli olnud. Mees kepib võõraid naisi, ja tema ütleb veel, et maailma parim. Ei, sellest me ei saa aru. Kuigi nii mõnigi peaväärutajatest elas ka ise koos üleaisalööjast mehega. Muidugi ei ole rahul, muidugi tahaks ära minna, aga eks on ju lapsed, teadagi, ja mine tea, kas ikka üksi hakkama saaks… Vilets mees on ikka parem kui mitte midagi.

Tüüpiline, kas pole? Eks ole neid rahulolematuid teiegi seas, armsad lugejad? Kirute küll oma meest, selja taga ütlete vahel nii, et endalgi hakkab õudne. Näkku ütlete nii, et löömine oleks vähem valus olnud. Aga ometi ei paki te oma seitset asja ja elate edasi koos mehega, kellest te lugu ei pea.

Miks? Harjumus kindlasti. Mis on juba kümme või kakskümmend aastat ühtmoodi olnud, hakka siis nüüd seda muutma, no milleks. Kuidagi oleme ju hakkama saanud. Õnnelikud ei ole olnud, rahul ei ole olnud, armastus — mis see veel on: aga lahku ka ei lähe.

Teiseks hirm. Kuidas ma lastele seletan. Mis teised inimesed arvavad. Kolmas põhjus: majanduslik. Mehed teenivad ju enamasti rohkem ja annavad majapidamisse rahaliselt suurema panuse. Kui veel naine näiteks ise päevagi tööl käinud ei ole, siis polegi ei julgust ega võimalust meest maha jätta.

Nojah, aga miks peakski alati maha jätma ja ära minema. On ka teisi võimalusi, nagu tollel eespool kõneldud naisel. Tuli ju välja, et ega temagi mees ideaalne olnud. Sõbrad, ega ideaalseid mehi polegi olemas. Aga samamoodi pole olemas jäägitult halbu mehi.

Ma olen tegelikult päris kindel, et mees on täpselt nii hea, kui heaks naine ta mõtleb. Kui naine pidevalt sisiseb nagu kobra, aina nõuab ja näägutab, siis on mees muidugi halb. Igaühel viskaks kopa ette, kui midagi head ei öelda, ainult vingutakse ja vääksutakse.

Seevastu hea sõna pidi isegi võõra väe võitma, mis siis veel ühest mehepojast rääkida. Kuigi mees ei tunnista eales, et ta sooja sõna vajab, on tal seda tegelikult tarvis samapalju kui lastel või naisel. Naine peab ise teadma, mis mehel vaja on, ja seda ilma küsimata pakkuma. Tundma ära nii enese kui ka teiste vajadused. Selleks ta naine ongi.

Ja kui iga naine mõtleks, et tal on hea mees, kohe maailma parim mees, siis oleks neid häid mehi ka tunduvalt rohkem. Et mees on hea, see on naise otsus. Mees ise heaks hakata ei saa, sest täitmatu naise tahtmisi ei suuda täita isegi jumal taevas.