Olen enda abikaasasse kõrvuni armunud. Samas oleme elanud pool aastat eraldi, peale järjekordset tüli ja arusaamatust kolis naine lastega ära. Selgitas, et tal on tarvis aega järelemõtlemiseks, kas soovib minuga suhet jätkata. Samas on enamik sellest poolest aastast nõudnud tema poolt tööalased projektid.

Vahepealse ajaga olen enda poolt tundnud, et saan nüüd päriselt ka aru neist põhjustest, mis talle ebamugavust tekitasid. Ning olen omalt poolt valmis muutma oma suhtumist. Igapäevaelu on niikuinii muutunud.

Aga jube raske on temast eemal olla. Sooviksin temaga koos olla, armatseda. Pool aastat pole saanud lähedust tunda. Kui nüüd talle enda tunded avasin, siis ta küll sulas natukene, kuid on endiselt kõhklev ning ütleb, et tunneb ennast pigem sõbrana... See oli üsna valus meile mõlemale.

Kuidas mitte liigselt peale käia enda tunnete, soovide ja ootustega? Kuidas aktsepteerida tema valikuid, kui ta soovib enda elu jätkata kellegi teisega?