Nagu koer ja kass ehk kui abielu valitsevad tülid
Niisiis käib mu elu üles-alla ja tihti ei tea me naisega isegi, mida tahame. Lohutan ennast: praegu on langus, et õigeid valikuid tehes järgneks tõus. Sinus on palju lahedat naiselikkust ja sellest olen kogu aeg puudust tundnud. Aga mitte minu ja sinu suhe ei vaja harutamist…
Meie kodune elu on keerulisevõitu, kuid ma ei süüdista selles ainult teist poolt. Mu naine on keevaline ja tema iseloom kange. Kas on või ei ole — vahepealset varianti ta ei tunnista. On lihtsalt nii, nagu tema ütleb, ja ümber teda ei veena.
Ega mina ka kindlalt tea, mis oleks parem: kas temaga nõustuda või jääda kindlaks oma arvamusele. Olgu siis teemaks remont või tütrele kingi ostmine. Paljus olen ilmselt ise süüdi, aga see on tagantjärele tarkus. Et vahepeal olen andnud kõik naise õlule ja nüüd tahaks sõnaõigust tagasi.
Ei, alati me ei tülitse, aga läbikäimine on külm. Naine uinub tugitoolis juba pikemat aega ja voodisse jõuab öösel. Endale öelda midagi ei lase.
Õieti pole vist imestada, et me suhted on sellised. Oleme ju olnud väga pikalt koos ja teineteise lähedal ja mõlematel on kange iseloom. Naine ütleb ikka, et enne mingu hullemaks, aga tema järele ei anna.
Lihtsad südame soojendamise võtted — lilled, punavein, kinoskäik, kommid — on mul ka peast läbi käinud, kuid ei ole praegusel hetkel kindel, kas see aitab. Ja pole proovinud. Ma kardan, et ta viskab lilled näkku või, veel hullem, paneb sõnatult vaasi ega kallistagi mitte. Pealegi, kas ma üldse tahan enam proovida?
Oleks pidanud juba ammu suvila korda tegema, sest seal saaks aeg-ajalt teineteisest puhata.
Mitu korda on peast läbi käinud, et müüks vara maha, ostaks jälle motika ja asuks vaba mehena teele… Eks näis, kui kaua aega läheb, kuni plahvatan.
Loodan, et oskad mind oma tarkustega lohutada, ja küsingi Sinu nõu.
NAISTUTTAVA VASTUS
Lugesin Su kirja, kus arutled, mida teha oma abieluga. Need on suured küsimused ja suured otsused.
Kohe alguses vabandan, et ma pole kõige parem nõuandja, kuna mul puudub Sinuga sarnane elukogemus. Aga loodan, et saad minu mõtetest abi kas või nii, et mõistad, mida Sa ei taha.
Kõigepealt, kindlasti on raske alustada suhtlemist, kui teine on tõre. Aga kui Sa võtad endale teadmiseks, et v a j a d u s on temas olemas? Siis võib ju arutada, miks ta on õnnetu. Päris tõenäoline on, et te mõlemad olete üksildased. Ja keegi võiks alustada lähenemist. Kellele sobib sammhaaval, kellele midagi radikaalset. Võiksid öelda otse ja keerutamata: mina ei taha enam nii elada! Ma tahan midagi muuta. Aita mul muuta!
Samas kirjutad, et ei tea, kas üldse tahad enam proovida. Vähemalt pakun Sulle võimalusi.
Saan aru, et oled jõudnud teelahkmele: kas jätkata abielu või keerata elus uus lehekülg. On see nüüd keskeakriis? 50.
eluaastates mehena on Sul see ehk juba möödas, aga mine tea. Pole vahet, kuidas me seda kriisi nimetame, kriis on see Sinu jaoks igal juhul.
Võid uhkust tunda kahe täiskasvanud lapse üle, ka erialal läheb Sul kenasti. Töö toidab ja rõõmustab. Oled tavaline ja samas erakordne eesti mees.
Aga mis puutub abielusse üldiselt, siis mina olen õnneotsija ja kullakaevaja. Pigem hindan seiklust ja et saaks ennast proovile panna ja samas oleks armastus ning hea olla. Sellist elame-sest-teised-ka-elavad-nii-elu ma ei tahaks. Kui, siis vanuses, mil olen juba nii eakas, et ei jõua üksi midagi teha. Kuni veel jalad jaksavad tantsida ja hing oskab tahta armastust, seni mina ikka otsiks ja loodaks.
Minugi abielu pole tants roosidel. Või pigem just on: kord puudutab jalgu õielehtede õrn paitus, siis torkab jälle okas. Aga ma olen õnnelik ja ootan iga uut päeva.
Vaatan oma tuttavate hulgas ringi. Jah, kui sul on laps või täiskasvanud laps, kelle oled endale hoolealuseks teinud, siis võib ju elu olla sisutihe. Võib elada tööle, võib elada spordile. Aga isiklik õnn peaks ka olema. Seega, kuniks hing ei ole surnud, tuleb loota.
Pole mingi ime, kui 50aastaselt sõlmitakse uus abielu ja vanaisaeas papad troonivad imikuga. Mitte et ma pooldaks suhete lõhkumist. Ka minus elab unistus üks kord ja surmani. Aga mis selle unistusega teha? Lihtsalt on miski, mis paneb inimesi tegutsema. Soovid, unelmad, lootused. Ma arvan, et neil on selleks õigus. Isegi kui see ei näe kõrvalt ideaalne välja. Samuti arvan ma, et Sul on õigus olla õnnelik ning kohustus olla ise oma õnne sepp.
Proovi kõigepealt siiski oma suhtega vaeva näha. Vanu mustreid on muidugi raskem muuta kui uusi luua, aga selle tõe kõrval on ka teine: kui kipud tegema suhtes mingit viga, siis teed seda ka järgmine kord.
Kui suhe pole enam hea, siis tasub eksperimenteerida kõige ja kõigiga. Ehk siis teha uuendusi, “rippuda lambi küljes”, isegi kui teise reaktsioon teeb väga haiget. Püüda avada uusi aknaid, leida uusi võimalusi. Rääkida, karjuda, murda kibestumisest jõuga läbi. Proovida midagi äärmuslikku ja mängulist. Siis ei saa keegi öelda, et sa ei üritanudki. Et sa ise ei saaks mõelda: ma oleksin võinud proovida.
Võimalik on valida ka midagi tavalisemat. Näiteks vana hea eestlaslik nipp: naine elab korteris ja mees maal suvilas. Siis Sul pole tarvis midagi lõplikult muuta. Teed tööd, veedad aega sõpradega, tegeled oma harrastustega, lõhud puid ja ehitad. Kas see pole väärtus omaette? Võib-olla just niisugune distants taastaks suhte ja saaksite mõne aja pärast vaadata teineteist uue pilguga.
Mida iganes Sa ei otsusta, mina olen Sulle toeks. Olen olemas ka siis, kui Sa jätkad elamist samas rütmis. Oma elule annad hinnangu vaid Sina ise!
