Naine arutleb: mu mees oli veendunud, et mees ja naine ei saa olla lihtsalt sõbrad, mistõttu pidin teistest meestest eemale hoidma

 (29)
Kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik?
Naine arutleb: mu mees oli veendunud, et mees ja naine ei saa olla lihtsalt sõbrad, mistõttu pidin teistest meestest eemale hoidma
Foto: Shutterstock

Mul oli kooliajal üks klassivend, kellega jagasime ühist kooliminemise teed ja kellega olime mõnes tunnis ka pinginaabrid. Mõnikord meid narriti ja küsiti, et “kas me käime vä?”, aga üldjuhul olid kõik sellega harjunud, et mind ja teda nähti mitmel pool ninapidi koos pikki jutuajamisi pidamas või niisama pulli tegemas. Meie vahel puudus igasugune rivaalitsemine, me olimegi … lihtsalt sõbrad.

Kui oma sõbrannadega käis mul pidevalt mingi kätš, kes on parem, ilusam ja meeldib rohkem poistele, siis sõprus temaga oli üdini pingevaba ning lihtne pidada ja hoida. Meie jutuajamised kiskusid tihti filosoofilisteks ja eksistentsiaalseteks, saime rääkida absoluutselt kõigest, ka suhetest, ilma et oleks pidanud kartma teise arvamust või mis veel hullem — mingeid tagajärgi, me lihtsalt julgesime teineteisele usaldada oma asju. Oleme ka hilisemas elus hoidnud kontakti ja aeg-ajalt elust-olust ikka rääkinud — siiamaani käib see ilma seksuaalse alatoonita ja ma võin käsi südamel oma kogemusest öelda, et mehega saab olla ka lihtsalt sõber.

Oma abikaasaga kokku saades sain aga tunda hoopis teistsugust suhtumist. Temal ei olnud lapsepõlves ühtki taolist sõprussuhet tüdrukuga, mistõttu oli ta kaljukindlal veendumusel, et mees ja naine ei saa olla lihtsalt sõbrad, ilma et sellesse sõprussuhtesse midagi seksuaalset tungiks. Poisid ju ajavad tüdrukuid taga ikka ainult ühe eesmärgiga? Me ei jõudnudki oma kooselu jooksul kokkuleppele ja kuna tema ei tahtnud, et mul oleks meessoost sõpru, siis hoidsin meessõprade pidamisest või uute tekkimise võimalusest end lihtsalt eemale. Milleks tüli kiskuda, mõtlesin.

Seotud lood:

Elu muidugi õpetas mind ajapikku, et tema taolise väite taga on pesueht armukadedus, ei midagi muud. Isegi kui ma ei flirdi, ei pane omale meessõbraga kohtumiseks kenamat kleiti, polnud sellest kasu — “kuhu ja kellega sa välja lähed?” saatis mind alati ning eriti nõudlik oli “millal sa koju tuled” just siis, kui ma ütlesin, et me läheme sõpradega aega veetma ja nende hulgas on ka mehi.

Kui üks tahab olla rohkemat kui “lihtsalt sõber”…

Kuid ometi on mitmel minu naistuttaval meessoost sõpru ja vastupidi. Sellegipoolest jagunevad inimesed — olgu mehed või naised — kahte leeri: osad väidavad selle võimaliku olevat, teised aga mitte. Kas selle taga on tõepoolest õrnas eas vastava kogemuse puudumine või hoopis see, et küpses vanuses tekkinud sõprussuhted vastassooga lähevad kiiresti n-ö käest ära ja annavadki alust arvata niipidi?

Pole üldse harv juhus, kui tüdrukul tekib juba liivakastis hea sõprussuhe mõne poisiga või saab ta kenasti läbi näiteks oma venna sõpradega. Koolieelikud mängivad tihtipeale kõik koos, ka sünnipäevadelgi käib mõlemast soost lapsi. Küll aga kipub suuremaks saades minema nii, et poisse enam mängude juurde ei kutsuta, mõnikord nähakse neid kui segavaid putukaid, teinekord lausa kui vaenlasi. Kui kooli ajal satubki tüdruku sõbraks mõni poiss, siis killivad teised tüdrukud selle sõpruse üsna eos — vaid mõni tugevam suudab mitte alluda provokatsioonile ja vilistada narrimisele. Ja ega kodudeski ei vaadata teinekord hästi sellele, kui nende tütar peab sõprust mõne poisiga, sest poiss on suuremaks saades ilmselge oht neiu süütusele, parem juba maast madalast mitte suhelda nendega. Poisist sõber on “paha”, samas kui pidevalt rivaalitsevad ja tütrele meelehärmi valmistavad sõbrannad küsimatagi “head”. Ütlematagi selge, et raskelt kaob meie alateadvusest teadmine, et poisiga suhtlus viib tite saamiseni ning ühes sellega väga tumeda tulevikuni. Utreeritud lähenemine, ent tihti nii just on. Mõne meelest.

Muidugi — nii nagu elu ei ole must-valge, pole ka ükski sõprussuhe ilma varjunditeta. Kui laste vahel võivad sõprussuhted olla küllalt selged, siis hilisema elu sõprussuhtel ja romantilisel suhtel on palju ühiseid jooni, mistõttu võivad suhte osapooled oma suhtest ise samuti mõnikord erinevat moodi aru saada. Lisaks tekitavad need jooned nõutust taolise sõpruse lähedal seisvates inimestes ning panebki neid küsima, et mis te käite või… Ei tasu tõesti loota, et kõrvalseisjad saavad meie suhetest aru samamoodi kui me ise, mistõttu on hea, kui suhte piirjooned on selged nii endale kui ka teistele.

Nii võib olla üsna frustreeriv ühe osapoole jaoks nn sõbratsooni kinnijäämine. Sõbratsoon on see, kui ühele sõpradest sobib sõbraks olemine ilusti, aga teine tahab rohkemat: romantilist suhet, siis on üks surutud sõbratsooni vastu oma tahtmist. Sellisel juhul pole suurt midagi teha — sõbrast rohkemat ei saa, sest suhteks peaksid ikka mõlemad valmis olema. Mõnel juhul aga juba ollakse seksisõbrad ja võib juhtuda, et üks pool soovib arendada sellest täisväärtuslikku suhet — taolisel juhul võib asi lausa sõprussuhete lagunemiseni viia. Millest muidu need jutud, et “sõpradega ei seksita”…

Lõpetuseks aga viskan õhku ühe dilemma, mis on mind mu veendumuse juures, et mees ja naine saavad olla sõbrad, aeg-ajalt ikka kummitanud. Miks meil on üldse tarvidust öelda “lihtsalt sõber”? Miks on meil vaja rõhutada “sõbra” asemel “lihtsalt sõber”? Äkki me pole ise ka kindlad, mis värk on? Või loodame rohkemat, ilma et julgeksime endale seda tunnistada?

Allikas: Ulakas Kaunitar