Tuled väsinuna koju, suurim soov on jalad seinale visata ja mitte midagi teha. See on unistus ja unistuseks ka jääb, sest oled ju naine. Naine, kes on loodud lapse kandmiseks, sünnitamiseks, imetamiseks ning ka lapse kasvatamises osaleb õrnema soo esindaja üldjuhul aktiivsemalt kui mees. Muidugi on vaja veel kodus süüa teha ja pesugi ootab oma järge. Voodisse jõuad hilja, kui kõik kodutööd tehtud ning hommikul taas üles, et tööle tõtata. Nagu orav rattas — iga päev üks ja sama.

Aga mida teeb samal ajal mees ehk pereisa? Tema istubki teleka ees, võib-olla õlleklaaski ees, aga peamiseks tingimuseks on — vaikus, sest issi tahab oma saadet vaadata. Ja ta võib sellist käitumist endale ka lubada — enda arvates. Sest tema on ju perepea, suurema sissetuleku allikas.

Kust aga võtab mees, enda arvates veel „tõeline“, julguse mõelda, et just nende erinevuste tõttu peab naine kodus rügama, mees aga mitte.

Naine peab pärast lapsega kodus olemist uuesti tööturule sisenema, ja see on väljakutse. Mehe ülesandeks on olla toeks, võtta osa kohustusi enda peale, sest mis vastasel juhul kallist kaasast järele jääb — enesekindluseta partner ja nii hakkab lumepall veerema, tuues kaasa suuremad lahkhelid või isegi lahutuse.

Kui naine on kodune, siis ongi mehega kokkulepe, et mees teenib ja naine hoolitseb suurema osa majapidamise eest, kuid ka sel juhul peab mehele jääma osa kodutöid. Siin on kindlasti vaja olla valvas — vaja on teha varaleping. Vabaabielu puhul on see keerulisem, aga mitte võimatu. Naine võib ju kodune olla, aga kui ühel päeval peaks jõutama lahutuseni, siis läheb naine sageli minema tühjade kätega, sest pole ju midagi teeninud.

Mees ei oska hinnata seda, et naine, olgugi kodune, on valdavalt oma õlule võtnud kodutööd, võimaldades seega mehel vabalt karjäärile keskenduda.

Ilmselt on tõde kusagil vahepeal — naine peab enda eest rohkem seisma ning mees andma aru, et naine pole kodumasin.