"Mõtlesin kaua, kas panna oma lugu kirja või mitte. Aga otsustasin seda siiski teha.

Meie tutvusime elukaaslasega internetis. Ma olin just äsja väga rängalt lõppenud suhte seljatamas ning vaikselt enda uue elukorraldusega harjunud. See tähendas ka siis uut elukohta teises linna otsas. Kuigi ma üritasin eelmise elukaaslasega suhteid enam-vähem viisakana hoida, tuli hiljem välja, et olin kogu aeg olnud talle jalus ja minust oli vaja kiirelt vabaneda.

Kuigi ma polnud temaga suurem asi suhtleja, siis miski mind ikkagi paelus selles noormehes. Esimese sammu tegin mina, küsides noormehelt, et kas ma võiksin talle teise linna külla sõita, millega ta ka nõus oli.

Meie suhe arenes edasi väga kiiresti, mille sisse tegelikult on jäänud tänaseks ka kolm korda peaaegu laialiminekut: minu haigus, kaugsuhe ja lõpuks, kõige raskem otsus meie mõlema jaoks - välismaale koos kolimine, kuna noormees sai seal tööd ning mind kodumaal otseselt miski kinni ei hoidnud. Aga kuna me oleme iseloomudelt vägagi erinevad, siis ei tulnud see otsus meile kuigi kergelt. Lõppkokkuvõttes otsustaski tema, sest mina olin oma “jaa” andnud.

Nüüd olemegi üle poole aasta välismaal koos elanud ja varsti saab meil ka esimene ühine koosoldud aasta täis. Ma küll pikka aega kahetsesin, et tulin kaasa, sest siin riigis on raske tööd saada, aga kui töö leidsin, muutus kõik paremaks.

Meie suhte moraal ongi see, et vaatamata raskele haigusele, vaevu paar kuud koos oldud ajale, mis viis meid koos välismaale ning kolm korda peaaegu laiali minekut, oleme suutnud need takistused ületada ja teineteist palju rohkem hindama hakata, sest ainult niimoodi saime me võitu pahadest asjadest, mis meie suhet enne lõhkusid."

Jaga nüüd enda lugu meiega naistekas@delfi.ee! Õnneliku võitja loosime välja juba homme.