"Naine, kes jõuab üksi kõike ning ei vajagi abi ega toetust?"

Naisteka jõulu järjejutu 12. osa
"Naine, kes jõuab üksi kõike ning ei vajagi abi ega toetust?"
Foto: Amanda Vick/Unsplash

Kaheteistkümnes osa Naisteka järjejutu sarjast "Jõulud parima sõbraga", mille keskmes on kolme lapse ema Lilian, kes töötab kahel töökohal ja ootab oma elu pöördepunkti.

Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.

Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?

12. Ebaõiglane elu

Solvumine Andrease suhtes kasvas iga päevaga, mil ma temast ei kuulnud. Mehe sõnad keerasid kogu mu mõtlemise pea peale. Terje mõte, et lõpuks olen kohanud meest, kes endaga hakkama saab, lohutas vaid mõneks hetkeks. Tundsin, et kui poleks Andreast kohanud, siis saaksin jõulude poole roomata lihtsalt teadmisega, et ma olen väsinud, tüdinud ja mul pole millekski raha.

Nüüd lisandus sellele teadmine, et peaksin enda eest ka veel hoolitsema. Veel midagi, mida ma ei tee, ei saa, ei oska.

Seotud lood:

“Emme, sul on täna vaba õhtu. Tule ka meiega jalutama,” kutsus Marleen koolist koju tulles. Oleksin tahtnud diivaninurgas edasi mossitada, et kui Andreas pole mind siiani kutsunud, siis nüüd mina ei lähe. Siis sain aga aru, et tegelikult polnud me mingeid kontakte vahetanud ning kogu suhtlus oligi läbi Marleeni käinud.

Andreas naeratab mulle kohtudes, nagu poleks midagi juhtunudki. See on kõige hullem, mis sai juhtuda- niisiis olin mina üksi see, keda eelmine kohtumine häiris. Kõnnime vaikides. Õigemini - tüdrukud ja koerad muudkui kilkavad. Kutsikas, kelle Andreas meile nii öelda kaasomandisse jättis, on nüüdseks päris suureks kasvanud.

“Teised kutsikad on kõik juba oma uutes kodudes,” selgitab Andreas. Marleen ja Tuuli pusivad koerte jalutusrihmadega. Suuremad koerad teavad küll, kuidas jalutada, kuid kutsikas tahab muudkui kord ühele ja kord teisele poole joosta, nii et ajab ka oma ema ja isa jalutusrihmad kõik segamini. Andreas vaid naerab tüdrukute pusimise peale.

Jalutame sõnatult edasi. Paaril korral tunnen, kuidas mees mind silmanurgast vaatab. Hoian oma pilgu kindlalt ees.

“Arvasin, et solvasin sind kuidagi,” ütleb ta mõne aja pärast.

“Miks nii?” olen üllatunud.

“Sa ei tulnud enam.”

“Sa ei kutsunud,” vastan. Tean ise ka, et kuna me kontakte ei vahetanud, siis ega ta ei saanudki ju kuidagi kutsuda.

“Ei tahtnud pealetükkiv olla,” vastab mees.

Päriselt? Mina muretsen mitu päeva, et ta ei taha minuga suhelda, kuna nägi, kui segamini endaga olen ja tema ei tahtnud pealetükkiv olla?

“Sain aru, et jätsid mulle kodutööks endaga sõbraks saada ja … et alles seejärel võin tagasi tulla,” püüan ebaõnnestunult naeratada.

“Kuidas õnnestus?” küsib mees ettevaalikult naeratades.

“Mitte väga,” tunnistan ausalt. “Peale kõige muu oli mul nüüd kogu see aeg veel endast väga kahju ka. Tegelikult oli kogu koormat lihtsam kanda, kui ma ei teadnud, et mul on raske. Varem oli mu elu lihtsalt … minu elu ja mu kohustused olid need, millega pidin lihtsalt hakkama saama.”

“Ja nüüd … ?”

“Nüüd tunnen, et kogu maailm on minu suhtes ebaõiglane ja ülekohtune.” Jätan lisamata, et Andreas kuulub minu arvates teiste hulka. Ei ole ilus, et oled nii usaldusväärne, et keegi sulle kogu oma elu ette laob ja siis käsid tal lihtsalt endaga sõber olla ja kaod ära.

“Ma olen sealt läbi käinud,” naeratab mees. Vaatan segaduses pilgul talle otsa, kuid mehe pilk on suunatud kuhugi kaugusse. Pimeduses tänavavalgustuslampide sõõrist väga kaugemale ei näe, nii et ilmselt vaatab ta otse minevikku. “Kui Tuuli ema suri, siis uskusin, et kõik on halvasti ja seda ei saa enam mitte kunagi parandada. Surnuid ju äratada ei saa,” mees naeratab püüdlikult, kuid selle taga on tunda valu.

“Püsisin elus vaid Tuuli tõttu. Lapse igapäevaste vajaduste eest hoolitsemine andis mu elule mõtte ja tekitas päevaplaani. Tuuli kasvas ning varsti oli tal mind vähem vaja. See tähendas, et pidin oma hirmudele otsa vaatama. Ühel hetkel mõistsin, et olin ennast elavana matnud. Olin võtnud ohvri rolli. Nukrutsesin, kuidas elu on minu suhtes ebaõiglane.”

“Tegid nii, nagu mina endaga praegu,” mõistan.

“Põhimõtteliselt küll,” noogutab mees. Mõne hetke kõnnime taas vaikuses. “Oleksin võinud nukralt edasi rabeleda, varsti arstilt endale depressiooni vastu tablette küsida ja … ma ei teagi, kuidas lõpetada.”

“Aga sina võtsid koera?” küsin naeratades.

“Täpselt nii!” Mees naeratab. Nukrus ta silmadest hakkab kaduma. Andreasele otsa vaadates näen aga seal aga siiski midagi uut. Midagi sellist, mida märkad siis, kui oled inimeselt endalt tema kohta kuulnud midagi isiklikku, mida kõigile ei räägita. Nagu mingi nähtamatu sild oleks meie vahele kasvanud.

“Tegelikult ei ole ikka koer esimene lahendus. Kõige tähtsam on tegutseda ühe sammu kaupa. Hästi lihtne on kogu oma elu korraga ette võtta ja mõista, et kõike korda teha ei saa ning siis uuesti masendusse langeda.”

“Tean seda tunnet,” pööritan silmi. Andreas vangutab naeratades pead.

“Jällegi koht, kust oleme kõik läbi käinud,” kehitab mees õlgu. “Ja kõik jookseb ikkagi kokku sinna, et kui sa ise endale võimalust ei anna, siis miks ülejäänud maailm peaks seda tegema?”

“Siiani pole küll maailma see huvitanud, mida ma iseendast arvan,” mossitan. Mõistan ise ka, et käitun nagu väike laps, aga tunnen ennast Andreasega koos nii turvaliselt, et võin endale ühe nõrkusehetke lubada.

“Kas pole pigem nii, et maailm on vastanud sulle just sellega, mida sa ise endast arvad- naine, kes jõuab üksi kõike ning ei vajagi abi, ega toetust?”

Jään äkitselt seisma ning mõtlen, kas peaksin Andrease peale järjekordse otsekohese ütlemise pärast tige olema või uskuma Terje sõnu, et asi on lihtsalt selles, et näen enda ees sellist meest, kellesugusega enne pole kohtunud.

“Ma vist võiks endale võimaluse anda,” otsustan lõpuks positiivsema tee kasuks.

“Võiks? See ei kõla väga kindlalt,” norib mees.

“Olgu - ma annan endale võimaluse!” ütlen selgelt. Tunnen, kuidas kogu mu keha seda mõistab. Ei mäleta, millal viimati endas sellist energialaengut tundsin.

Ma annan endale võimaluse!

Loe eelnevaid järjejutu osasid siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4. osa, 5. osa, 6. osa, 7. osa, 8. osa, 9. osa, 10. osa, 11. osa

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.

,,Raamat ,,Jõulud parima sõbraga" ilmub detsembrikuu teises pooles.