"Tundsin ennast hästi ja kõik oli nii ilus, aga möödus suhtes umbes aasta, kui seda kõike jäi aina vähemaks. Ei ole ilusaid sõnu, ei ole hellust, hoolt, kaisutamist...

Olen nii-nii palju oma mehega sellest rääkida püüdnud, aga tema vastab, et temal on küll kõik hästi ja palub, et ma lõpetaksin sellle vingumise, küll siis ise tuleb ligi. Olen püüdnud ja nädalaid eemale hoidnud, aga ta ei tule. Rääkimisest ei ole kasu, sest see lõppeb alati tüliga.

Armukest tal ei ole, sest oleme enamasti koos ning tean tema käike. Selle jaoks ei jaguks tal aegagi. Kuid ma tunnen just enda poole pealt, et mul jääb suhtes sellest puudu. Ma ei taha armukest, vaid tahan oma meest.

Kui ta suhte alguses mulle tähelepanu pööras, siis ütles ta selle põhjenduseks, et eks siis oli kõik uus ja huvitav jne. Nagu ikka... Aga nüüd? Nüüd jääb mulje, et olen nii ära nähtud ja igav.

Ma ei tea, mida teha. Pea on nii tühi..."

Lugejad, andke nõu, kuidas sellises olukorras oleks kõige mõistlikum tegutseda, kui ei soovi, et suhtest armastus päriselt kaoks?