Naine kurjustab: mida sa, mees, hakkad peale oma raha ja asjadega, kui eit on kodus kurjaks aetud?
Tundub, et ühel hetkel, kui mehed on oma valiku teinud, siis on sellega justkui linnuke kirjas ja saab tõsisemate asjadega edasi minna. Järsku muutub prioriteediks töö, nagu mingi võiduajamine rahale ja asjadele. Aga mida sa hakkad peale selle raha ja nende asjadega, kui eit on kodus kurjaks aetud? Ja kurjaks ei aja tihti mitte see, et sa oled edasipüüdlik ja soovid oma perele pakkuda parimat, vaid sa unustad selle kõige kõrvalt, et su naine samuti pingutab hommikust õhtuni ja üritab olla pildil, end tõestada, saada tunnustatud ja oma mehe heakskiitu, toetust.
Kõige valusam saab olema see moment, kui viimaks mõistad, et sind ei kuulata. Ta vaatab sinust justkui läbi, kui räägid. Ja kui mingi vestlus tekibki, siis saad aru, et ta ei ole sind kuulanud ja ainus mida teha suudab, on panna sind kahtlema kõiges, mida teed. Nagu ta ei usuks sinusse. Sellest närusest pettunud tundest saab alguse kaugenemine. Ja mida siis teeb naine? Naine leiab kellegi, kellel on usku, kes julgustab ja innustab teda oma unistusi täitma. Ja siis kõik laiutavad käsi, et oli ju ilus pere ja kuidas siis nüüd nii?
Ei tohiks ju olla keeruline mõista, et kooselu on suuresti teineteisele toetumine. Et kui üks kukub, siis teine aitab püsti, mitte ei keera selga. Mina ei näe kooselul mõtet, kui kumbki tiirleb omal orbiidil. Kõik käib töö ja laste ümber ning rahulolematus aina kasvab. Kaugele see siis meid viib, kui õhtul peale tööd loob mees kodus kontakti vaid teleriga? Ja kui heidan ette, et me ei veeda koos aega, siis tuleb vastuväide “sulle ei meeldi ju märulid”. Anna andeks, mees, kas sa mängid lolli või see ongi kõik, milleni su aju küündib?
Mina üksi seda rutiini ei lõhu. Arusaam suhte hoidmise vajalikusest peaks olema mõlemal. Ma ei ole veel alla andnud, aga ma ei välista, et tuleb päev, mil seinaga rääkimisest saab mõõt täis.
