Jürgen Rooste küsib oma poeemis „Kas sa armastad mind igaviku ääreni?“ nõnda:

kassa armastad mind vastu ööd
mil ilm on pöördund nii põrgukülmaks
aga meil pole kuskile sooja minna
ega valgust ega ühtki sihtmärki
/…/
kassa armastad mind meeletut looma
egoisti suurt isast kaslast murdund puutüvel

Kui naine ja mees abielluvad, annavad nad tõotuse armastada teineteist rohkem kui teisi inimesi. Kuidas on üldse võimalik anda tõotus kedagi armastada ja armastama jääda, kui tunded võivad iga hetk muutuda ja kirg jahtuda sama kiirelt, kui tekkis? Ilmselt siin saab olla ainult üks seletus: armastus ei olegi tunne, see ei ka kirg. Armastus peab olema midagi muud. Tevje ja Golde loost näeme, et armastus on teod. Jürgen Rooste poeemist aimub, et armastus on see, kui Sa jääd teise kõrvale ja pakud talle soojust, kui olukord on nadi ja kui ta ise seda ei vääri.

Tunded tõepoolest muutuvad. Mida sa ikka tunned, kui pead päevad läbi kraamima, kokkama ja lastega tegelema? Eks ikka väsimust. Kui mees ei ole ammu lilli kinkinud või täitnud vaikimisi su ootusi, tunned pettumust. Elu jooksul jõuame väga palju tunda: üksindust, viha, kurbust, jõuetust. Aga tähendab see, et me ei armasta?

Mõtlen tihti, kas mu mees armastab mind. Ilmselt on minus sügavuti juurdunud mingi armastuse defitsiit või ongi see naiste puhul tavaline, et nad pidevat kinnitust vajavad. Sageli ma küsin, aga teinekord hakkan tõendeid otsima, ja leian: poest toodud minu lemmiksöök, minu jaoks valmiv aiakiik, koduremont, mis võtab kogu ta vaba aja, lahkumissuudlused, mõni pai, otsese vajaduseta tehtud telefonikõned. Jah, ta ikka armastab mind.

Aga kas mina armastan teda? Üks tundud Eesti psühholoog soovitas kunagi suhteasjatundja Gottmani materjale. Registreerisin end Gottmani intstituudi lehel ja saan iganädalaselt e-kirju lihtsate nõuannetega. Ühes kirjas oli soovitus küsida oma kaasalt „Mida ma saaksin täna teha, et Sa tunneksid end armastatuna?“ Üks lihtne küsimus. Olen mõnikord seda kasutanud, vahel ise olles tõredas tujuski, kuid otsustanud selle sammu astuda, et teha meie suhet paremaks.

Olen saanud erinevaid vastuseid. Ükskord soovis mees pannkooke, teinekord ütles, et ta juba tunneb end armastatuna. Viimasel korral aga tema vastus veidi üllatas mind: „Räägi minuga soojalt.“ „Kas ma siis ei räägi?“ imestasin. „Kui ma Sulle enne helistasin, siis võtsid telefoni umbes sellise tooniga, et mida Sa tahad.“ Olin tõesti pahur olnud, aga mul polnud aimugi, et ta seda tajus või et see teda kuidagi mõjutab. Endale tunduvad oma tunded nii ülevoolavad, et vahel pole aega teise tunnetele mõeldagi, kui ei suuda oma pahurust varjata või pahameelt taltsutada. Ka soe toon võib olla märk armastusest ja täiesti piisav selleks, et mees tunneks end armastatuna.

Kuidas siis armastada oma meest? See on lihtne: tunnetest ei tasu teha liiga suurt numbrit. Need tulevad ja lähevad: ühel hetkel oled õnne tipul, teisel hetkel matab üksluisus ja hall argipäev ning jäätis pakub suurematki rõõmu kui suhe. Aga teistmoodi ei saa, elu ongi mitmekesine ja täis katsumusi. Einstein olevat öelnud, et elada saab kahtmood: nagu miski poleks ime või nagu kõik oleks ime. Kas pole mitte armastusega samamoodi? Elada saab nii, et kuulutada „Armastust ei ole, see on otsas!“ või nii, et kõik on armastus(avaldus): sokipesu ja soojad sõnad, hell pilk ka siis, kui ise oled väsinud, töölt tulles poest kaasa toodud toidukott, välja viidud prügiämber ja uus seinariiul. Armastus ikka on, tuleb ainult märgata.