Naine lööb külge!!!!
Ja teiselt poolt tuleb teadmine, et soorollide piirjooned on ähmastumas. Ka naine võib initsiatiivi enda kätte haarata. Mõnedele meestele meeldivatki initsiatiivikam naine.
Well, justkui kõikelubatavus. Aga teglik elu on ikka miskit muud. Naine, kes julgeb omalt poolt suhtlemisel aktiivsust üles näidata, on justkui… väheke veider.
Lähme kinno
Minu enda esimene katse initsiatiiv enese kätte haarata oli 8. klassis. Oli tüüpiline situatsioon – poiss oli mind kiusanud ja patsist sikutanud juba mitu kooliaastat järjest. Muidugi istus ta mu selja taga. Ja siis, ühes ajaloo tunnis, saatsin ma talle kirjakese, et ta tunni lõpus mind ukse taga ootaks. Noh, kutsusingi ta siis kinno. Kohmetult punastades pomises poiss, et võib ju kah. Käisimegi ära.
Sel hetkel, kui ta nõustus, oli mu rõõm kirjeldamatult suur. Aga pärast, natuke järele mõeldes, oli mul ikkagi tsiba kahju, et mitte tema ei olnud see, kes mind esimesena välja kutsus.
18 aastat hiljem ma mõtlen, kas me iganes oleksime sinna kinno ja hiljem veel paljudesse muudesse kohtadesse läinud, kui ma tema kutset ootama oleksin jäänud.
Haara ise telefon
32-aastane Maarika jutustab:
Mu elus on olnud perioode, kus ma istusin liikumatult kodus telefoni juures (jumal tänatud, et vahepeal on saabunud mobiilide aeg) ja ootasin telefonikõnet. Sain vanemaks ja julgemaks ning otsustasin, et ei oota enam looduselt armuande, vaid võtan neid ise. Muidugi ei ole ka mul kerge olnud haarata telefonitoru järele, eks olen enne ikka pisut pabistanud ka. Aga ma olen seisukohal, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Vahel on lõpp muidugi ilus ka olnud.
Ma olen loomult väga kärsitu inimene. No näiteks, ükskord helistas üks “vana hea sõber”, kellest ma polnud ammu midagi kuulnud. Keerutas ja keerutas seda juttu, et ikka kuidas elad, ja mis muidu teed. Ma teadsin küll, et ta otsib sõnu, kuidas mind välja kutsuda, aga ei jõua kuidagi selleni. Lõpuks ütlesin siis ise, et OK, lähme kuhugi välja kohvi jooma.
Ta oli isegi natuke nördinud, et ma asja ise ära lahendasin, nö rikkusin mängu ilu. Aga mis teha, selline natuke järsk ma juba olen. Hiljem on see “vana sõber” mulle veel mõnedki korrad ette heitnud mu liigset tormakust teha ettepanekuid, mis muidu meeste teha oleksid. Tegelikult, selle pärast me nüüd enam ei kohtugi.
Kuidas oma sümpaatiast märku anda?
Meestele on sadu näpunäiteid, kuidas teha naistele komplimente, kinkida lilli, kiita rõivaid või kingi, kutsuda kohvile… Aga mida peaksid/võiksid naised? Hmm, lilli? komplimente? No ma ei tea. Välja kutsuda?
Viis noort meest, keda ma selle artikli teemaga seoses küsitlesin, kinnitasid esimese hooga, et neil oleks küll väga meeldiv ja jube põnev, kui keegi naisterahvas aktiivsem oleks ja neid välja kutsuks.
36-aastane Aivar tunnistas, et naise poolset välja sööma kutsumist ta aktsepteeriks, sest “Söömine, see on ju nii süütu”. Lauale jäetud kirjakese, saladusliku e-maili ja muu kribu-krabu suhtes oleks ta aga ettevaatlikum.
“Kui see naine mulle omale ka meeldiks, siis tunduks kõik okei,” kirjeldas 33-aastane Andrus. “Aga kui ta mulle endale mingit pinget ei pakuks, siis vist mõtleksin, et näe kus mõrd.” Seda, miks talle meeldiks, kui naine ise aktiivsem oleks, põhjendas Andrus oma piiritu laiskusega – siis ei pea ju ise vaeva nägema, “seebitama”, muretsema, ega äkki eitavat vastust ei saa.
Naised muretsegu, kui mehed laisklevad
Jah, just nimelt. Naise poolse initsiatiivi puhul jääb ju kogu muretsemise pakett naise kanda. Ja meestel jääks üle kogu oma piiritus laiskuses lihtsalt oodata, kuni mõni kuraasikam mehetütar talle tähelepanu pöörab? Et kasvatame mehed ikka tõelisteks memmepoegadeks ja teeme seda veel naiste emantsipeerumise ja võrdõiguslikkuse sildi all?
Või ootame endiselt kombekalt, kuni mees ise vaevub jalad kõhu alt välja ajama ja sebib natuke, et naise tähelepanu võita?
Või ikkagi – kui mitmesugused uuringud on tõestanud, et TEGELIKULT teeb valiku naine, ainult et tark naine peab jätma mulje, justkui valinuks mees… Milleks emantsipeerunud naisele sellist topeltmängu vaja oleks? Lüüa külge või mitte, selles on küsimus.
