Naine oma suhtest: mu elukaaslane on see, kellele peaksin praegu helistama, aga ei saa, sest ta on sõpradega väljas nagu ikka nädalavahetustel
Katkend Heli Künnapase raamatust "Helisevad ööd saarel", mis on romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" kaheksas raamat. Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kelle tegemistest saab lugeda ka blogist.
,,Mul on sind vaja!” pahvatan esimese asjana, kui telefonis Sanderi unist häält kuulen.
,,Mida?” pomiseb mees unesegaselt.
,,Tähendab…” hakkan kokutama, ,,..mul on vaja sind näha ja sinuga rääkida,” püüan oma esimesi sõnu pehmendada. Kuigi tundub, et Sanderil on mu ootamatu avalause juba meelest läinud.
,,Eliise, kell on kaks öösel. Kui sul just isiklikku helikopterit ei ole, siis on see hetkel kahjuks võimatu.”
Sanderi hääl kõlab juba veidi reipamalt. Vähemalt ei ole ma enam ainus, kes keset ööd üleval istub. Ei teagi, kas peaksin selle üle kurvastama või kahjurõõmu tundma. Ei, Sander ei ole tegelikult see, kes peaks koos minuga üleval istuma, Margus on. Minu enda elukaaslane on see, kellele ma peaksin praegu helistama. Aga ei saa, sest Margus on kusagil mujal koos kellegi teisega. Sõpradega väljas, nagu ikka nädalavahetustel. Ei saa öelda, et see mulle siianigi meeldinud oleks, aga täna jõudis kätte viimane piir, sest on alles neljapäeva õhtu, aga tema nädalavahetus juba käib. Sain aru, et nii ma enam elada ei taha ega suuda. Loomulikult oli Sander see, kellele ma helistasin. Öösel. Kell kaks.
,,Mul ei olnudki plaanis kohe tulla.” Hetkeks tundub, et tahaksin veidi mossitada, sest esimese reaktsioonina leiab Sander põhjuse, miks me kohtuda ei saa. Siis aga saan ise ka aru, et kui keegi kell kaks öösel mossitama peaks, siis kindlasti mitte mina. ,,Aga kas ma hommikul esimese praamiga võin tulla?”
,,Loomulikult!”
Pisarad jooksevad üle mu põskede. Ise ka ei saa aru, miks. See ühesõnaline nõusolek oli kui tugev kallistus sõbralt. Just see, mida mul hetkel vaja oli. Nüüd, kui teadsin, et kallilt sõbralt päriskallistuste saamiseni on vaid mõned tunnid, võisin rahulikumalt hingata.
Ei mäletagi, millal viimati Sanderile helistasin. Aegajalt kirjutasime facebookis või saatsime teineteisele pilte oma tegemistest. Aga see polnud see, mis vanasti, kui me Akadeemias õppimise ajal parimad sõbrad olime. See polnud enam sama, mis ühikas poole ööni koos pilli mängida või jutustada. Sellest ajast, kui Sander saarele kolis, muutus meie vahel kõik. Teoreetiliselt oleksime ju saanud telefonis küll rääkida, aga pilli mängida ju mitte. Meie vahel aga said paljud asjad räägitud just läbi pillimängu. Neil ühistel hetkedel, kui meie viiulid üheskoos kõlasid, sai paljugi välja öeldud nii, et sõnu kasutada ei olnud vaja, muusika rääkis meie eest.
Aastavahetusel teatas Sander ootamatult, et uue veerandi algul asub saarele muusikakooli õpetajaks. Nii ta läkski. Ootamatult.
Loomulikult olin tema peale tige. Sander jättis mu ilma parimast sõbrast. Ta võttis minult iseenda. Enne seda olin õnnelik, sest kooselu Margusega sujus.Või vähemalt ei häirinud mind Marguse teod nii väga. Pärast Sanderi lahkumist aga hakkasid ka asjad Margusega allamäge minema. Veeresid ja veeresid. Väikestest probleemidest said üha suuremad. Tänaseks aga nii suured, et ma ei näe enam mingit võimalust, kuidas saaksime Margusega jätkata.
Peale minu, loobus Sander sama ootamatult ka karjäärist teatri orkestris. Selle koha saamine oli meie mõlema unistus ja nägime selleks kõvasti vaeva. Käisime juba Akadeemias õppimise ajal mõlemad katsetel. Alles pärast mitut aastat osutusime teatri orkestrisse valituks. Aastaid proovimist ja unistamist ning seejärel töötas Sander orkestris vaid pool aastat. Mõttetult maha visatud vaev ja pingutus. Minu jaoks siiani täiesti mõistetamatu, kuidas ta sai sellest kõigest loobuda.
Teatri hooaja alguseni on veel paar nädalat. Nii ei takista miski mind põgenemast. Margus ilmselt ei märkakski seda, sest nagunii ei tule ta terve nädalavahetuse koju.
