Naine oma suhtest: üha enam tunnen, et isegi kui oleme samas ruumis, ei ole mul talle midagi öelda ega soovi temaga koos midagi teha

 (10)
Naine oma suhtest: üha enam tunnen, et isegi kui oleme samas ruumis, ei ole mul talle midagi öelda ega soovi temaga koos midagi teha
Foto: Saltanat Zhursinbek/Unsplash

Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik ja kirjastaja. Raamat "Helisevad ööd saarel" kuulub romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat". Sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Heli tegemiste kohta saad rohkem lugeda blogist Minu ilus elu maal.

Uskumatu, kui kiiresti väga lähedastest inimestest saavad võhivõõrad.

Küünitan veidi üle reelingu ääre, et paremini merd näha. Õlgadeni juukseid on esinemiseks lihtne korda seada, kuid tuulisel praamil lendlevad need täiesti kontrollimatult ümber mu pea, sest patsiks kokkusidumiseks on need kahjuks liiga lühikesed.

Praam tekitab mõnusaid vahuseid laineid peegelsiledal merepinnal.

Mõnikord on mul tunne, et minu kooselu Margusega on täpselt samasugune — kõik oleks nagu tasane ja sile ning siis sõidab mingi praam sisse ja lööb kõik lainetama. See praam on viimasel ajal ükskõik, milline probleem. Viimasel ajal kakleme kõige rohkem sellepärast, et meie ajagraafikud ei sobi kokku. Autode müügimehena töötab Margus klassikalistel kontoritöö aegadel. Muusikuna hakkab minu tööpäeva aga õhtuti, kui toimuvad kontsertid. Tihti olen ka nädalavahetustel kusagil esinemas. Margus tahaks siis aga välja minna ja pidutseda. Minul ei ole aga võimalik peolt otse kontserdilavale astuda. Isegi kui mu pidu ei tähenda alkoholiga liialdamist, siis magamata öö annaks lava ikkagi tunda.

Seotud lood:

Ma ei ole aastaid õppinud ja harjutanud selleks, et mingisuguse järjekordse peo pärast mõni esinemine ära rikkuda ja sellega oma karjäär veega alla lasta.

Nii käibki Margus nädalavahetuseti väljas koos oma sõpradega. Viimasel ajal üha enam ja enam. Järgi mõeldes saan aru, et tegelikult on see meie vahel alati nii olnud. Varem oli aga Sander mu kõrval. Õhtuti kontsertilt tulles ootas mind ka varem ees tühi korter. Aga siis kohtusime Sanderiga minu või tema juures ning me mängisime viiulit. Vahepeal lebotasime niisama, rääkisime juttu ja siis mängisime edasi.

Need olid imelised helisevad ööd… milliseid ma ei saa ilmselt kunagi tagasi.

Seda enam olengi jätkuvalt Sanderi peale pahane, et ta niiviisi ära läks ja mind üksi jättis. Olen alati muusikat armastanud, kuid pärast Sanderi lahkumist oli ka see kuidagi üksildane. Pealegi hakkasin üha enam mõistma, kui erinevaid elusid elame me Margusega.

Asi ei ole vaid erinevates tööaegades. Autode müügimehena peaks Marguse töö ju ka loominguline olema. Tegelikult on tema meie suhtes see pool, kes on tõsine kuivik. Ma ei tea, kas inimesena, kes harjutab vähemalt kuus tundi päevas viiulit, saan oma elukaaslast selliselt sildistada, aga nii ma tunnen.

Margusega ei tule spontaansed plaanid kunagi välja. Vähemalt mitte minuga. Kui sõbrad helistavad, ei ole Margusel kunagi probleem kahe minuti pärast uksest välja joosta. Kui mina aga teen ettepaneku, et läheme kell üksteist öösel õue tähti vaatama, siis leiab ta sada ja kaheksa põhjust, et diivanilt mitte tõusta. Rääkimata sellest, et keset tööpäeva võiks koos lõunat sööma minna või… Igatahes nii palju, kui minul spontaanseid mõtteid tuleb, nii palju tema neid tapab. Kuni selleni, et ega mul ka enam ei olegi mõtteid, mida Margusega koos võiks teha.

Tülid on ka asjade üle. Või pigem nende rohkuse üle. Marguse arvates on meil korteris liiga palju asju ja kõik on pidevalt segamini. Minu arvates on meie korter vajalike asjade jaoks lihtsalt liiga väike. Kõige hullem on selle juures, et Marguse asju on tegelikult kõikjal rohkem vedelemas. Varasematel aegadel korrutas Sander mulle aegajalt lauset, et segamini ümbrus näitab segamini sisemust. Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, mida ta sellega mõtles. Eriti kuna ma leian alati nendest hunnikutest vajalikud asjad üles. Marguse kohta sama öelda ei saa, sest tema asjad on segamini ning ta ei leia neid ka üles.

Üha enam tunnen, et isegi kui oleme samas ruumis, ei ole mul talle midagi öelda ega soovi temaga koos midagi teha. Sanderiga ei tulnud mul kunagi sõnadest puudu.

Kuigi ka Sanderiga on nüüd asjad teisiti olnud. Pärast saarele kolimist on ta mõned korrad mandril käinud. Paar korda istusime kohvikus, kuid see oli kuidagi võõras. Nii ei ole ma temaga tükk aega kontakti otsinud. Kuni eilseni.

,,Saabume sadamasse kümne minuti pärast…” teatab robotilik kapteni hääl kõlaritest. Suurele saarele sõitmine ei ole mulle kunagi meeldinud, sest see kestab nii lühikest aega. Mina tahaksin pikalt merd vaadata ja oma mõtetel lainetega kaasa minna lasta. Suurele saarele sõites jõuad bussist välja ronida kui juba pead tagasi minema.

Teisalt tähendab bussi naasmine seda, et juba varsti näen Sanderit. Ausalt öeldes ei ole ma kindel, kas selline põgenemine oli ikka õige. Äkki ma mäletan enda ja Sanderi sõprusest vaid häid aegu, sest Margusega lihtsalt asjad ei suju viimasel ajal? Soovin, et minu elus oleks keegi positiivne… aga tegelikult olen aja jooksul unustanud need asjad, mis meile Sanderiga teineteise juures ei meeldinud?

Õnneks või kahjuks on ümbermõtlemiseks nüüd hilja. Sasin tuulest räsitud juuksed uuesti korralikult silme eest ära. Surun pillikasti kõvemini enda vastu ja toetan pea bussi seljatoe vastu. Lükkan mõtted eelseisvast kohtumisest eemale. Saab, mis saab. Kui ka tuleb välja, et olemegi Sanderiga võõraks jäänud, siis saan vähemalt Tallinnast eemale. Veidigi tavapärasest keskkonnast ja radadest kaugemale. Mõne nädala pärast algab ka teatris uus hooaeg ja mina pean uuesti rivis olema. Vajalikud noodid on mul kaasas. Kui tuleb välja, et meil omavahel enam midagi ühist ei ole, siis saan alati noodipaki ja viiuli välja võtta ning harjutama asuda.