“Läksime lahku. Või mind jäeti maha, tema leidis uue,” kirjutab ta. “Erilist tüli ei tulnud, suurt kaasavara jagamist ka mitte, sest mõne aastaga ei tekkinud palju, aga sõbrad võisime edasi olla, mis oli fair enough väljavaade, sest milleks rusikat taskus ikka hoida.

Arusaamatu olukord aga alles algas siis, kui peale lahkukolimist tekkis tunne, et midagi pole viimase kooselatud poolaastaga muutunud v.a. see, et me pole sõna otseses mõttes koos. Kui on igav (on mingil põhjusel parasjagu üksinda), siis peaksin mina justkui alati võtta olema. Kui on mure, siis esimese asjana helistab mulle ja kukub hädaldama. Kui on nõuannet vaja, siis jällegi pöördub minu poole. Tegin proovi — soovisin ka ühtteist, siis jättis pooleks nädalaks hoobilt rahule. Peale seda mõjus eriti koomiliselt arupärimine, kuhu ma neljaks päevaks kadusin…

Ja asi pole selles, et ma oleks jätnud otsesõnu väljendamata arvamust, miks ma ei soovi olla igas “hädaolukorras” käehoidja, pihiisa ja lohutaja. Ning suhte lõppemisest ülesaamine võtab oma iseolemise aja jne. Kas “oleme sõbrad edasi” tähendabki olla mingisugune jamade kandja ja kuulaja, et uues suhtes oleks kepi- ja… vabandust, lusti- ja lillepidu ilma ühegi pilveta?"

Lugejad, kes sarnases olukorras on olnud, andke nõu, kuidas eksiga edaspidi käituda?