1) Kohtusin läbi sõprade ühe toreda noormehega. Rääkisime ja lobisesime terve õhtu ja meil oli väga lõbus. Oli kohe selline tunne, et oleme vanad tuttavad. Kohtasin teda veel kaks korda juhuslikult ööklubis, kus samuti terve öö rääkisime ja tantsisime. Mees poetas veel sellised laused, et minusugust naist on ta endale alati tahtnud ja ma olevat lausa vapustav. Mees igati tore ja viisakas ning saatis kõik korrad mu ilusti koju. Tuppa ei trüginud ja ega ma ei oleks ka lasknud. Olen selline vanakooli naine, et voodiga liialt ei kiirusta.
Pärast kolmandat siis nö juhuslikku lõbusat õhtut/ööd ootasin noormehelt kirja või smsi vms. Ei midagi. Otsustasin siis ise kirjutada ja küsisin midagi sellist, et kuidas sul välismaal konverents läks vms. Vastuseks sain “Hästi” ja kõik. Rohkem ei kirjutanud — mees pole ühendust võtnud. Nägin teda nädal tagasi sõprade juures koosviibimisel, kus ta tuli minuga rääkima, kuid nüüd juba mina ise olin see, kes vastas tema küsimustele lakooniliselt ja eemaldusin.
2) Kohtasin aasta tagasi ühel konverentsil väga toredat meest. Pärast konverentsi läksime koos sööma ja meil oli väga tore ja minumeelest tekkis ka keemia. Jätsime siis hüvasti. Mees veel rääkis, et tal pole ammu nii tore olnud jms. Edaspidi jälle ei kuule mehest ei kippu ega kõppu. Kirjutasin siis sünnipäevaks talle smsi, et palju õnne! Vastuseks sain ainult: “Aitäh”. Nüüd mõned päevad tagasi juhuslikult kohtasin seda sama meest jazziklubis. Tuli ise mind kõnetama. Rääkisime, naljatlesime, tantsisime 6 tundi!!! vahepealta korraks ütles, et läheb räägib tuttavatega juttu. Ma mõtlesin, et no korras — ettekääne minust lahtisaamiseks, aga ei. Ca 15 minuti pärast tuli ise mu sõprade laua juurde ja palus uuesti tantsima. Õhtu lõppedes saatis mu ilusti koju ning kallistas mind veel enne lahkumist. Tundus loogiline, et sellele järgneb mingi mehepoolne reaktsioon järgmistel päevadel/nädalatel, aga ei.
Ma ei saa sellisest asjast aru. Mehed justkui ise tahavad suhelda, tantsida, rääkida, kui mind näevad, aga hiljem mingeid samme ei järgne. Mõlemad mehed on vallalised, kolmekümnendates, haritud ja väga viisakad.
Ka ei oska ma endas viga näha. Pealetükkiv ma ei ole, pigem püüan olla lihtsalt sõbralik, avatud ja lõbus. Välimuse kohta saan palju komplimente, mistõttu välimus ei tohiks olla takistus. Olen selline korralikumat tüüpi, kes kannab küll kleite, kuid mitte väljakutsuvaid. Olen korraliku töökoha ja sissetulekuga, mistõttu ei tohiks mehed arvata, et olen just nende sissetuleku peal väljas vms.
Samas midagi peab ju olema, et nad minuga hiljem ühendust ei taha võtta. Mis ma valesti teen?
