“Mitte ükski titt ei ole ärkvel 24/7 ja kui lapsel silm loojas, võiks sel ajal sama teha. Tavaliselt istuvad emmed netis või vahivad telekat ja siis on närvid läbi, kui laps keset magusat seepi või mõnusat vestlust häälekalt tähelepanu nõuab.

Pesumasin töötab muideks ise, nupuvajutus kestab sekundi ja ei tohiks sugugi üle jõu käia. Kui lapsel on isa olemas, siis ei peaks kõigest jõust demonstreerima, kuidas sa üksinda kõigega hakkama saad. Niimoodi kasvatad ainult ühe loru, kes tunneb ainult siirast rõõmu, et kodutöödesse panustama ei pea.

Et nädalas korraks paar tunnikest koduseinte vahelt välja saada, siis tuleb mees fakti ette panna, et nüüd lähen näiteks juuksurisse või sõbrannadega teatrisse. Kui ei katseta, siis ükski mees naljalt ise pakkuma ei tule.

Kui on jobu juba sinu seljas liulaskmisega harjunud, siis vaevalt, et mõni vanaema keelab korraks appitulekut, kui ilusti paluda. Kui suu on jonnakalt lukus, siis ega keegi julge abi ise pakkudagi.”

Lugejad, jagage kogemust — kuidas teie peres asjad on? Kas tunnete samuti, et kõike peab üksinda tegema?