Naine pihib: jätsin oma mehe maha, sest ma ei tundnud end tema kõrval emotsionaalselt turvaliselt. Mind nagu ei eksisteerinudki enam

 (13)
Naine pihib: jätsin oma mehe maha, sest ma ei tundnud end tema kõrval emotsionaalselt turvaliselt. Mind nagu ei eksisteerinudki enam
Foto: HLS 44/Unsplash

Kui mu esimene abielu lõppes, olid kõik mu lähedased šokeeritud ja tundsid mulle tohutult kaasa. Nad muretsesid, mis saab edasi ja kuidas ma ikka hakkama saan, aga mina sisimas hoopis rõõmustasin.

Meie lahkuminek ei olnud tegelikult üldse raske. Ei minu ega mu mehe jaoks, sest ma usun, et mingil tasemel olime mõlemad hoopis õnnelikud, et see lõpuks läbi sai. Ja see ei tähendanud nüüd, et lähen kohe endale uut abikaasat otsima, sest ma teadsin, et üksinda on mul igal juhul parem, kui olla üksik kellegi teise kõrval.

Aga ma mõistan, mida mu lähedased võisid mõelda. Õigupoolest ei olnud see, et olime mõlemad õnnetud, kellelegi teisele näha. Kui nad külas käisid või meie nende juures käisime, käitusime nagu tõeliselt armunud paarike. Täpselt nagu meie pulmapäeval. Aga koju jõudes… läks kõik lihtsalt jälle tavapäraselt edasi.

Asi, mida meie sõbrad ja perekond ei näinud ning mille nägemiseks ka mul endal pikalt aega läks, oli see, et ma ei olnud seal abielus just emotsionaalselt turvalises kohas. Mu eks ei olnud kunagi inimene, kes minusse usuks, kes mind mõistaks ja kes mind aitaks, kui mul seda vaja peaks minema. Ta ei toetanud mind rasketel aegadel, ma pidin need ise kuidagi üle elama ja kui ma millegagi hakkama ei saanud, hakkas ta pigem tänitama kui lohutama. Ei, see polnud otseselt vaimne vägivald, aga ma tundsin, et ma ei tohi omada tundeid ja mind justkui ei eksisteerinudki enam vaimsel tasemel. Tundsin end üksikuna.

Seotud lood:

Aga ma üritasin. Tegelesin iseendaga ja võitlesin, lootsin, et midagi läheb kunagi paremaks. Alguses ei tahtnud ma ka lahkuda. Mõtlesin, et iga suhe ju vajabki tööd ja nii ka minu oma. Ma isegi ei kujutanud ette, et lahkuminek võiks variant olla. “Mina ja lahutan? Mitte kunagi.“ — just nii mõtlesingi.

Ühel hetkel aga tutvusin ühe uue inimesega. Jah, ta oli meesterahvas. Ei, meie vahel ei tekkinud suhet. Aga ma sain temaga rääkida. Ta toetas mind ja oli mu jaoks olemas, kui mu eks seda ei olnud ehk ta näitas mulle, et tegelikult on olemas ka inimsuhteid, kus inimesed võivad näidata emotsioone välja ja saavad ka vajadusel tuge. Et inimesed saavad omavahel ausalt ja avameelselt vestelda.

Ja just see inimene aitas mul teha selle lõpliku otsuse: küsida lahutust. Sest ma sain aru, et ma väärin rohkem ja ma loodan, et kui keegi tunneb end selles loos ära, siis ka tema julgeb teha järgmise sammu.