Naine pihib: koroonakriis pani mind mõtlema, kas mees, kellega abielluda soovisin, on ikka mu elu armastus

 (18)
Naine pihib: koroonakriis pani mind mõtlema, kas mees, kellega abielluda soovisin, on ikka mu elu armastus
Foto: Daniel Tafjord/Unsplash

Olen juba mitu kuud oma peas üht küsimust mõelnud ja ei leia vastust. Nimelt tundsin veel aasta alguses, et olen koos kõige parema mehega maailmas ja kui ta veebruaris mu kätt palus, ei kaalunud ma vastust sekunditki. "Jah! Muidugi!" ütlesin talle kohe ning olin maailma kõige õnnelikum naine. Aga siis midagi muutus...

Märtsikuus, kui jäime mehega mõlemad kodukontorisse, oli minulgi aega üle pika aja päriselt iseendaga tegeleda ning mõelda, millist elu ma tegelikult elada tahan. Ja sellega seoses hakkasin kahtlema, kas abiellumine ikka on praegu kõige parem idee.

Kui varasemalt otsisin oma ellu eelkõige turvatunnet ja sellist n-ö ideaalset eluvalemit: suhe, oma kodu, laps, ideaalne karjäär, abielu... Siis koroona paiskas selle kõik totaalselt segi. Milleks ajada taga turvatunnet, mida niikuinii ei ole, sest selle võib üks pisike viirus segi paisata? Kui järsku enam ei saa oma reisikirge peita selle taha, et käid mõned korrad aastas kuskil kaugel palmi all ning mõistad, et su elu on jube üksluine ilma nende reisideta, siis tekib soov midagi muuta. Muuta nii, et elu ei oleks seiklus vaid reisidel.

Võib kõlada totralt, aga Lõvi tähemärgi all sündinuna ihaldan elu, mis ei oleks kunagi igav. Tulemärgid juba kord on sellised. Ja mu mees on tähemärgist, kes otsib just rutiini ja rahulikku elu ning see ongi ta loomuses. Talle meeldib, kui ta teab, mis homme saab, aga mina tahan ärgata üles ja siis otsustada. Lennata sinna, kuhu hing ihaldab. Kellegagi, kes tunneb sama.

Seotud lood:

Kui muidu olin suutnud need mõtted veel maha suruda, siis suvel tuli meie kollektiivi inimene, kes minu elu pea peale pööras. Või õigemini tahab seda teha, kui ma ise nõus oleksin ja mingi osa minust nii väga tahaks öelda "jah". Samamoodi, nagu ma ütlesin "jah" elukaaslasele, kui ta mu kätt palus.

Samal ajal on mu sees nii palju küsimusi: kas see ikka on õige? Kas ma ikka olen valmis lõhkuma ära kogu selle elu, mis endale loonud olen? Kas see uus elu on seda kõige väärt? Kui vaid keegi oskaks seda öelda...