Naine pihib: mu elukaaslane pole enam see, kellega kaks aastat tagasi kokku kolisin...
Käisime väljas söömas ja jalutasime veidi ringi. Siis juba teisel, kolmandal, neljandal korral… Juba paar kuud hiljem istus Karl minuga koos vanemate söögilaua taga ja ajas mu isaga juttu. Ta meeldis mu vanematele kohe, ema sikutas mu pärast koridori ja ütles, et Karl on kõige võluvam noormees, keda ma iial vanematele tutvustanud olen. Loomulikult särasin ise ka õnnest, sest Karlis oli tõepoolest kõik olemas: ta oli tark, haritud, humoorikas, viisakas ja tundsin end tema kõrval tõelise naisena. Ta ei unustanud kunagi tähtpäevadel lilli tuua ning isegi mu nimepäev oli meeles pigem temal kui mul endal.
Elu nagu filmis…
Kui olime juba ligi aasta aega koos olnud, märkasime, et suurem osa Karli asju on juba minu korteris ning pole olnud ööd, kui ta oleks oma kodus ööbinud. Ta elas koos endise kursavennaga kesklinnas tolle venna korteris. Mõtlesin hoolega järele — olin kuulnud õuduslugusid sellest, kuidas paarid kokku kolides avastavad, et nad ei sobigi tegelikult kokku ja käivad tegelikult teineteisele vaid pinda. Samas, me oleme ju niikuinii koguaeg ninapidi koos, on sel vahet, kui võtmest on lihtsalt kaks koopiat? Nii küsisingi ühel õhtul televiisori ees kaisutades mehelt, et mis oleks, kui kolikski ametlikult kokku.
Karl oli väga rõõmus ja meelitatud. Loomulikult oli ta nõus! Tunnistas, et on isegi seda mõtet mõlgutanud, kuid ei tahtnud end mulle peale suruda. Särasime koos, käisime ta eelmises kodus viimastel asjadel järel, jagasime sahtleid ja vannitoariiuleid… Nagu filmis, istusime kastide otsas ja jõime šampust, tähistamaks oma uut algust.
Esimesed kuud olid imelised. Tegime koos süüa (olime seda varemgi teinud, kuid mitte ametlike elukaaslastena — see andis igale toidule justkui uue maigu!) ja vahetasime magamistoas tapeedi ära. Majapidamistööd jaotusid justkui iseenesest, kutsusime koos külalisi… kõik sujus! Kuid mingil hetkel hakkasid asjad allamäge minema. Ma ei tea, kas olin enne mingis mullis elanud, kuid järsku avastasin, et näin olevat ainus, kes viitsib nõud nõudepesumasinast välja võtta ja ainus, kes kulutab oma raha majapidamises vajaminevatele asjadele nagu majapidamispaber või lambipirnid. Loomulikult kui koos poes käisime, sai kõik koos ostetud ja kui meest palusin, siis ta ka muretses vajalikud asjad, kuid ilma meeldetuletusteta jäi ta otsa lõppeva tualettpaberi ja viimseni tühjaks pigistatud hambapastatuubi suhtes pimedaks.
“Ostsin meile uue diivani!”
Ühel õhtul kui eriti väsinuna töölt koju jõudsin ootas mind üllatus — elutoas oli vana diivanvoodi asemel sinise-kollasekirju üüratu diivan, millel Karl mõnuga vedeles. Kulmud kuklani, astusin toa keskele ja küsisin, et mis see veel on.
“Me olime ju ammu rääkinud, et elutoas võiks mõnusam istumine olla, ma ostsin meile diivani,” oli mees endaga rahul. Olgu, sain aru… ta tahtis armas ja arvestav olla ning muretses meile diivani, millele mahub istuma tõepoolest rohkem inimesi kui vaid meie kaks. Aga miks ta minuga läbi ei rääkinud!? Miks me KOOS diivanit ei valinud? Miks ta leidis, roheliste seinte ja tumelillade kardinatega elutuppa sobib ideaalselt sinise-kollasekirju diivan? Igatahes tõusis sellest suur tüli ja diivan oli ülejärgmisel päeval läinud. Jõudsime ühisele kokkuleppele, et edaspidi teeme diivanisuuruseid otsuseid koos.
Sellele õhtule hakkasid järgnema lõputud nõmedad vihjed stiilis “ma ei tea, ma ei oska lambipirne osta, ei tea ju millised sulle kõlbavad”, mis mind tõeliselt närvi ajasid. Karl hakkas nokkima kõige kallal ja leidis asju üha juurde. Küll ei kõlvanud talle uue pesupulbri lõhn, küll oleks ma esimesena koju jõudes ruttu söögi valmis tegema pidanud. Meid hakkasid tabama suhtekriisid, mida ma varem oodatagi poleks osanud.
Tunnen end nagu teismelise ema
Nüüd elan juba kaks aastat koos mehega, kes ei tee süüa, sest “ta ei tea ju, mis mulle maitseb” ning ei korista, sest “ta ju ei tea, kus asjad käivad”. Kõik muu on endiselt ilus ja hea, ta on armas ja hoolitsev ning saab suurepäraselt mu pere ja sõpradega läbi. Ent iga kord, kui me õhtul koos kodus oleme, on mul närvid jälle püsti. Kui varem sujusid majapidamistööd iseenesest, siis nüüd on mul tunne nagu ma oleks ema ja tema teismeline poeg, keda peab veenma ja utsitama enda järelt koristama. Kui ta hommikuti sisse magab, siis on see minu süü ning katkiseid esemeid ei saa parandada, sest mina pole ju liimi ostnud. Ka on talle tekkinud uued huvid, millest enne jälgegi polnud. Ta võib terve nädalavahetuse telekast vanu sarju vaadata, ilma et ta viitsiks end koera pissitamisekski toast välja ajada. Ta on hakanud fännama külmutatud pitsasid, ehkki ma teen pidevalt toite, mis talle tegelikult maitsevad. Mul ei mahu sügavkülma enam jäägi ära, sest sealt vahivad vastu tema pitsakarbid…
Mida ma tegema peaksin? Miks mees alates kokku kolimisest täielikult muutus? Kas ta tõesti suhtub minusse kui emmesse, kes peab kõik ette-taha ära tegema ja veel kiitma ka?
