Naine pihib: olin pikalt seksivabas abielus, kuni üks asi meid lõpuks päästis!

 (34)
Naine pihib: olin pikalt seksivabas abielus, kuni üks asi meid lõpuks päästis!
Photo by Hermes Rivera on Unsplash

Igasugune kirg meie suhtest kadus koos meie esimese ja ainsa lapse sünniga. Õhtud möödusid erinevates tubades erinevate hobidega tegeledes — mina vallutasin ülakorruse, abikaasa laiutas all. Mõnikord magasime koos, aga enamiku ajast siiski mitte. Minu töö eripäraks on hilisõhtutel töötamine, tema aga läks vara magama.

Pärast lapse sündi oli meil hädasti vaja kahekesi olemiseks aega, sest me ei suutnud isegi ühte lauset lõpuni öelda ilma, et ta vahele segaks. Suur osa vestlustest lõppesid umbes: “Millest ma rääkisingi? Ah, vahet pole, polnud ilmselt oluline.”

See ärritas mind, sest me armusime ju pikkade vestluste tulemusena. Mina jumaldasin tema lugusid ja tema nautis seda, kuidas mina teda naerma ajasin. Need käisid koos kirgliku ja valjuhäälse armatsemisega.

Siis aga sündis laps ja hakkasime vastassuundades liikuma. Pärast beebi uinumist olime surmväsinud ja kuna veetsime palju aega erinevates ruumides, ununes seks täielikult.

Eelmisteks jõuludeks tahtsin ma ainult üht kingitust: ma soovisin lapsehoidjat ja võimalust mehega kahekesi ära kaduda. Kodus oleks me tundnud soovi ja vajadust pidevalt mingeid kodutöid teha ja poleks võtnud kahekesiolemiseks aega.

Aga ma ei saanud soovitud kingitust. Vajusin lihtsalt kokku ja nutsin — ma ei tahtnud ju seda ainult iseendale, seda oli vaja MEIE jaoks!

Kuna olin väga õnnetu, võtsime end kokku ja rääkisime oma vanematega ning koos leidsime võimaluse lapsehoiuks ja lapsevabaks väljasõiduks. Broneerisin kohe meile armsaks saanud puhkemaja, kus olime varemgi käinud ja millest oli saanud justkui meie unistuste oaasike.

Seotud lood:

Majas olid olemas kõik mugavused — terrass, muusika, küünlad, piljardilaud… ja mis peamine — eraldatus! Mängisime piljardit, jõime, tegime nalja ja vallatusehoos kummardusin tema poole ning näitasin talle oma rindu, mis olid pärast lapse saamist hiiglaslikud.

Me käisime ka kohtingutel. Päris kohtingutel, avalikes kohtades. Istusime restoranis, sõime rahulikult ja omas tempos, jõime rahulikult oma kokteile… siiamaani olid meie kohtingud käinud lapse rütmis ja lõppesid lapse nutu ja meie toidu kaasa pakkimise ning kiiresti minema jooksmisega.

Sellised lihtsad naudingud, mis on paljudele igapäevased, olid meile tõeliseks kingituseks. Lihtsalt istuda ja rääkida mehega, kellega ma ma abiellusin, kelle ma valisin oma elupartneriks… See oli meeliülendav ja meenutasin meie esmakohtumist 14 aastat tagasi, kui ma istusin ta vastas ega teadnud mida öelda. Meenutasin liblikaid kõhus ja paanikat: “Mida ma ütlen?!” Just nagu meie esmakohtingul leidsid ka nüüd õiged sõnad meie juurde tee koos väga metsiku ja valju seksiga, mis kestis ja kestis…

Sel ööl, kui me seal tähtede all istusime, nägin temas lõpuks jälle seda inimest, keda ma armastan ja mulle meenus, miks ma temasse armusin.
Ainus asi, mida meil oli vaja, oli see, et saaksime hetkeks tagasi pöörduda oma oaasi ning meenutada teineteisele, et me oleme abikaasad ja armsamad, mitte ainult ema ja isa.

Allikas: Good Housekeeping