Naine pihib: salasuhe mu oma õpilasega on hävitamas mu abielu
Kirjutasin siin mõnda aega tagasi, et olen tohutult armunud ühte oma tudengisse. Nüüd tahaksin veelkord nõu küsida. Ühesõnaga, esialgu kulges kõik platooniliselt, kuid seoses paljude juhuste kokkkulangemisega jõudsime hiljuti „järgmisele tasandile”.
Ilmselt paljud tulevad nüüd süüdistama, et kuidas julgeb üks küpsemas eas naisterahvas noorele tudengipoisile käpa peale panna. Siinkohal ma eetilist vastuolu ei näe: mina tahan, tema tahab — milles probleem? Küll aga näen probleemi asjaolus, et olen abielus. Endalgi piinlik tunnistada, et niimoodi nooremaid kõrvalt vaatan…
Samas ei pööra abikaasa mulle juba aastaid absouluutselt tähelepanu. Heitsime ühte, kuna mõlemal hakkas vaikselt bioloogiline kell tiksuma. Ka elukorraldused sobisid igati ning niimoodi me abiellusimegi. Saime peagi ka lapse, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkasin tundma võõrdumist. Juba paar aastat räägimegi vaid oma päevaplaanist ning väikse tütre tegemistest. Kirg, mida ausalt öeldes polnud alguseski kuigi palju, kadus juba tükk aega tagasi. Lõin ennast korduvalt üles, ostsin isegi sekslelusid ja võrkkostüümi, kuid impotentsusele kalduv abikaasa jäi ikka külmaks nagu kala. Öelge ausalt, kui paljud teist oleks säärase „suhtega” nõus? Mees peaks ju ka kas või mõnikord oma abielukohuseid täitma…
Erinevalt abikaasast tunnen oma uue noormehe vastu tohutut iha ja kirge. Ta on nii armas, tähelepanelik, hell ja vägagi hakkamist täis. Nii mõnus on vaadata ta kaunist naeratust ja silitada mõnepäevast habet. Mõnusalt treenitud keha mõjub lausa hullutavalt. Tunnen ennast jälle kahekümnesena, olen ikka kõrvuni armunud. Ta pakub hoolivust, tähelepanu ja kõike muud, mida üks naine vajab. Uus poiss on nagu hea vein: nii joovastav, et võiks vist lõputult limpsida.
Mida peaksin praeguses situatsioonis tegema? Ühelt poolt ei tahaks ma abikaasast lahutada. Tõsi küll, meie abielu on läbinisti pragmaatiline: toimime ühise leibkonnana ja kasvatame koos last. Kuid ikkagi oleks kuidagi kahju sellele kõigele sülitada, eriti kannataks väike tütar. Paraku säärase tuima koosvegeteerimisega meie liit piirdubki ning pole põhjust uskuda, et kunagi midagi paraneb.
Teine variant, mille järele mu süda lausa kisendab, oleks luua kindel püsisuhe oma uue noormehega. Selles, et ma teda ülikoolis natuke õpetan, ei tohiks takistust olla. Pigem ongi nii, et räägime koos erialast ning lisaks on ta õppimise, nagu ka paljude muude asjade suhtes, igati innukas. Küll aga näeb ratsionaalne mõistus siiski mitut probleemi.
Esiteks tahab tema kindlasti lapsi. Ütleme nii, et minu „parim enne” ei ole veel möödas, kuid titeteoga peaksime üsna kähku pihta hakkama. Teine ja hoopis suurem hirm seisneb kartuses, et ma võin tema jaoks mingil hetkel liiga vanaks jääda. Praegu tunnen veel küll, kuidas meeste pilgud mind tänaval kõndides saadavad, kuid aastate jooksul võib see muutuda.
Kuid mida arvatakse ühiskonnas suhtest, kus naispool kõvasti vanem? Loomulikult ei teeks ma otsuseid lähtuvalt välisest survest, aga pidev mahategemine poleks just meeltmööda. Pealegi ma ei tea veel päris kindlalt, kas uus uus poiss oleks minuga nõus abielluma. Igatahes olen sattunud tõesiselt keerulisse olukorda. Mida peaksin tegema?!
