Naine vägivaldsest abikaasast: laks mu põsele oli nagu püssipauk ja kukkusin kõvale plaatpõrandale

 (19)
Naine vägivaldsest abikaasast: laks mu põsele oli nagu püssipauk ja kukkusin kõvale plaatpõrandale
Foto: Pexels

Katkend Greer Hendricksi ja Sarah Pekkaneni raamatust "Naine meie vahel".

Olin hakanud oma abielust tagasi tõmbuma just enne Alvin Ailey galat. Olin siis veel suhteliselt noor ja tugev. Ma ei olnud murtud.

Kohe pärast galaõhtut, kui sattusime Richardiga köögis vastamisi, heitis ta pilgu mu paremale randmele, mis oli ta tugevast pitsitusest jäänud valkjaks. Paistis, nagu ei saaks ta isegi aru, et oli mu kätt väänanud, justkui oleks keegi teine vastutav linnuhuilgena kostnud valukarjatuse eest, mis mu huultelt libises.

Richard ei olnud mulle enne seda õhtut mitte kunagi haiget teinud. Füüsiliselt igal juhul mitte.

Mõnikord oli ta küll olnud viimase piiri peal, ent pidama jäänud, nagu ma nüüd aru saan. Olin kõik need episoodid pannud kirja oma musta Moleskine’i märkmikusse: taksojuhtum pärast seda, kui olin oma pulmaeelsel tüdrukute õhtul suudelnud Nicki; Sfoglia, kus üks mees ostis mulle baaris joogi, ja ka too õhtu, kui olin Richardiga vastamisi Duke’i kadumise pärast. Oli olukordi, kus ta oli läinud veelgi kaugemale. Ükskord viskas ta meie raamitud pulmapildi põrandale ja klaas purunes, ja samuti esitas ta mulle naeruväärse süüdistuse, nagu oleksin ma mesinädalate aegu flirtinud Ericuga, meie allvee­instruktoriga. Nägin, et ta jäi meie toa juures seisma, oli Richard mu peale röökinud, kui meenutasin, kuidas mu abikaasa oli mind paadist välja aidates jätnud mu käsivarrele sinakad muljumislaigud. Teinekord, varsti pärast üht visiiti viljatusraviarsti juurde, kui ta just äsja oli kaotanud ühe suurkliendi, lajatas Richard oma kabineti ukse niisuguse pauguga kinni, et lillevaas lendas riiulilt alla.

Seotud lood:

Ta oli veel paaril korral haaranud kinni mu käsivarrest ja pigistanud seda kõvasti, küsitledes mind mu joomise kohta, ning kui ma langetasin pilgu, haaras ta mu lõua pihku ja jõnksatas pea üles, nii et olin sunnitud talle otsa vaatama.

Neil kordadel oli ta siiski alati olnud suuteline oma viha ohjeldama, tõmbuma külalistetuppa või lahkuma kodust ja naasma siis, kui viha oli lahtunud.

Tol õhtul pärast Alvin Ailey galakontserti paistis esialgu, nagu oleks mu kileda iitsatuse põhjus jõudnud ka temani.

„Vabandust,” sõnas ta mu rannet lahti lastes. Ta astus sammu tagasi, libistas sõrmed läbi juuste ja hingas aeglaselt välja. „Aga mispärast sa, kurat võtku, mulle valetasid?”

„Tädi Charlotte,” sosistasin jälle. „Vannun, et läksin ainult teda vaatama.”

Ma ei oleks pidanud seda ütlema. Aga olin mures ja kartsin tunnistada, et olin käinud rääkimas kellegagi meie abielust. See oleks võinud põhjustada uue vihapurske või ka küsimusi, millele ma ei olnud valmis vastama.

Mu korduv valetamine murdis temas midagi. Ta oli kaotanud võitluse.

Laks mu põsele oli nagu püssipauk. Kukkusin kõvale plaatpõrandale. Ehmatus pärssis viivuks valu, kui ma seal lamasin uhkes kleidis, mille ta oli mulle kinkinud, kuid mis nüüd oli käkras ümber mu reite. Vaatasin üles tema poole, käsi varjuks näo ees. „Mis … kuidas sa võisid …”

Ta sirutas käe ja ma sain aru, et ta kavatseb aidata mu jalule, palub andeks ning selgitab, et ta mõtles hoopis tabada kapiust mu selja taga.

Selle asemel haaras ta mu juuksed oma rusikasse ja tõmbas mu järsult püsti.

Seisin kikivarvul, küüned ta sõrmedes, oodates meeleheitlikult, et ta mu lahti laseks. Oli tunne, nagu rebitaks mul peanahka koljult. Pisarad voolasid. „Jäta palun,” anusin ma.

Ta laskis mu vabaks, ent kummardus siis ja surus mu vastu köögileti serva. Ta ei teinud küll enam haiget, kuid ma mõistsin, et see oli selle õhtu kõige ohtlikum silmapilk.Või kogu mu elu.Kõik ta näos oli otsekui kokku surutud. Ta pilukil silmad olid tumenenud. Aga kõige kummalisem oli ta hääl. See oli ka ainus asi, mille ma ta juures veel ära tundsin; see hääl oli mind rahustanud nii paljudel öödel ning tõotanud mind armastada ja kaitsta.

„Sa pead meeles pidama, et isegi kui mind siin ei ole, olen ma alati sinuga.”

Korraks jäi ta pilk mulle pidama.

Siis sai temast jälle mu abikaasa. Ta astus sammu tagasi. „Sa peaksid nüüd magama minema, Nellie.”