Arvasin, et olen kohanud oma unelmate meest. Olin ikka väga armunud ja sellest ka pime. Mul oli temaga väga hea. Mingi hetk aga hakkasin märkama — õigemini kuulma — tema jutus kummalisi asju. Ta mainis kohti, kus “olime käinud” ja asju, mida polnud olnud. Kohad, kus ta käis, ei olnud mitte mina vaid meie vormis. Ja kui ma siis veidike asja uurisin, tuli välja, et tal oli veel mitu teist lugu korraga käsil.

Ma ei saa aru, kuidas saab mees ühel hetkel silma vaadata ja öelda, et oled kõige erilisem ja armsam maailmas ja siis kümme minutit hiljem teisele seda sama rääkida. See on müsteerium. Ma ei ütle talle midagi, lihtsalt see lugu on läbi.