"Eile laps röökis, et tema tahab emmet, kui issi last riidesse pani. Mina läksin siis last rahustama ja tema juurde kummardudes haaras mees mul randmest, kõvasti ja jõuliselt, käis väike raksakas, no nagu käsi tuleks jakist välja... Ma tõmbasin oma käe jõuga ära, siis üritas uuesti haarata ja seejärel tõmbasin ma uuesti käe ta pihust ära. Valus oli ja korra raputasin oma kätt, kuna tunne oli nagu käsi oleks n-ö surnud ja tuim ning tegelesin lapsega edasi. Ma ei öelnud talle midagi. Õnneks jättis mees mu pärast seda rahule ja ma sain lapse magama panna.

Kas ma pingutan üle, kui mõtlen et no millal siis järgmine hoop tuleb? Või peaksin seda võtma kui pisikest vahejuhtumit peretülis — ikka juhtub, emotsioonid löövad pea peale kokku. Olgu öeldud, et mu abikaasa isa on alkohoolikust asotsiaal, kes peksis omal ajal ka mu abikaasa ema. Lõhkus ja laamendas… Õnneks ämm kannatas sellist elu vaid 3 aastat ja julges siis sellisest suhtest lahkuda.

Ma poleks elus uskunud, et meie suhe selliseks kujuneb, kuna mu abikaasa on näinud, milline elu võib olla. Mees ei tee teist nägugi peale eilseid sündmusi, käitub nagu midagi poleks juhtunud.
Öelge palun mulle, kuidas Teie tunneksite end peale sellist intsidenti. Kas mõtlen üle ja puhun asja suureks? Kuidas edasi käituda?"