Naise pihtimus: ma ei ole nooruses kaotatud armastusest siiani üle saanud

Meie pulmapäev oli imeilus! Kõik kallid inimesed olid kohal, lilled olid värsked ja kaunid, kõik naeratasid... Lõputud pildistamised, toit maitses paremini kui iial varem ja ees ootas kahenädalane reis eksootilisse paika. Möödus pulmaöö, möödus pulmareis, möödus esimene aasta ja teine, sündis esimene laps ja teine. Kõik oli jätkuvalt kui muinasjutt ja on seda siiani. Meie poeg ja tütar käivad kumbki põhikoolis. Me reisime ja rändame, uurime ja vaatame maailma ning oleme oma mehega väga õnnelikud. Kuid mõnel korral aastas tuleb kätte jälle see hetk ja see öö, mil ma võtan välja vanad fotod ja valan pisaraid. Fotodel olen noor ja heledapäine mina oma esimese armastusega. Armastusega, millest jäin ilma juba enam kui 20 aastat tagasi, kuid mis ei taha kuidagi ega kunagi ununeda...

Olin just keskkooli lõpetanud kui temaga kohtusin, nimetagem teda näiteks Toomaseks. Ta oli just seda tüüpi noormees, kelle kohta iga tüdruk ütles, et “ta pole nagu teised”. Isegi kui tegelikult oli, jäi ta alati silma pigem oma eripäraga. Ta naeratas alati terve näo, mitte ainult suuga ja selle naeratuse saatel kutsus ta mind ühel üllataval hetkel endaga teatrisse. Olin sõnatu, sest tähelepanu tuli mulle ootamatult. Me käisime teatris ja käsikäes saatis ta mu koju. Tõelise džentelmenina ta pärast esimest kohtamist minult suudlust ei norinud, kuid selle kinkisin talle juba nädalake hiljem meie teisel kohtingul.

Me kõndisime koos pilvedel, kui läägelt see ka ei kõlaks. Oma kurblikel meenutushetkedel silmi sulgedes hüppavad mulle pähe mälupildid, justkui kaadrid filmidest. Toomas ja mina Võsu rannas mändide all istumas ja tuleviku üle arutlemas. Meie kahekesi tema esimese autoga ta vanematele külla sõitmas. Hommikud ja õhtud tema kitsas toas istudes ja koos eksamiteks valmistudes. See, kuidas ta oma lõuga sügas, kui ta pingsalt millelegi mõtles ja see, kuidas ta jätkuvalt hoidis mind pihast ja lubas mitte kunagi lahti lasta. Niimoodi unelevalt möödus terve aasta ja pool veel peale. Siis tuli päev, mil meie loole tuli punkt.

Õigupoolest ei pandud punkti sel päeval, kui ta teatas, et läheb välismaale praktikale, kuid pastakas selle punkti panemiseks oli siis vist juba õhus. Ülikoolis tekkis suurepärane võimalus oma teadmisi välismaal rakendada ja loomulikult haaras noormees sellest kinni — soov rännata ja maailma näha ei kuulu ainult kaasaegsete noorte unistustesse, loomulikult mõlkus see noortel ja entusiastlikel inimestel mõttes ka aastakümneid tagasi. “Ma tulen niikuinii tagasi,” mäletan täpselt ta sõnu, kui ta püüdis mind veenda, et pisarad on üleliigsed. Aga sisimas ma teadsin, et ta ei pruugi enam tulla ja kui, siis alles tüki aja pärast.

Ta läks ja jättis endast mulle vaid fotod, vaid minu juurde jäänud vana pintsaku ja mõned enda joonestustarbed, mida tal enam tarvis polnud, kuid mida kulutades ta oli minu kirjutuslaua taga pikki tunde veetnud… Asemele tulid kirjad. Need tulid igal nädalal ja viimne kui üks said minult ka vastuse. Võimalusel vestlesime ka telefoniteel. Aja jooksul muutus aga nii kirjade tihedus kui sisu ning telefonikõned kadusid sootuks. Kõik läks nii nagu see vist alati läheb. Esialgu on suur igatsus, siis tekivad lohutust pakkuvad tuttavad, siis juba sõbrad ja sealt edasi… sõbrannad. Juba enne seda, kui ta ise tunnistas, et meie lugu on lõppenud, sain ma sellest aru.

Ma ei langenud ahastusse, sest see ei tulnud mulle šokina. Küll aga jäi sisse sisemine äng, mingi ebamäärane segu vihast, kurbusest ja kaotusvalust. Ema, sõbrannad ja sõbrannade emad ütlesid kõik, et asjad loksuvad täpselt nii paika nagu need ise minema peavad. Teadsin seda sisimas ka ise — kui läks nii, siis järelikult polnud me nõnda määratud. Mu nüüdseks taevasse läinud ema ütles veel, et ehkki esimene armastus kipub naisele meelde jääma, ei tähenda see, et ma ei leiaks uut õnne kellegagi, kes minu kõrvalt mere taha ei kao.

Paar aastat hiljem ma leidsingi selle uue. Tunne oli algusest peale õige. Ta oli tõeliselt intelligentne ajaloohull, kes armastas teha komplimente pisiasjadele, alustades mu kõrvadest ja lõpetades kingadega. Olin võlutud ja armunud ning kindlus- ja turvatunne tulid peaaegu kohe. Ta meeldis mu vanematele, sai läbi mu sõprade-sõbrannadega, käis tööl ja tegi mind õnnelikuks. Aasta pärast saabuv pulmapäev oli iseenesestmõistetav. Ja sealt edasi jõuame punkti, millega oma lugu alustasin.

Ma ei taha, et keegi arvaks nagu ei armastaks ma oma abikaasat. Ma lausa jumaldan teda ja meie lapsi, kellest on vahel vahva minu või mehe iseloomuomadusi või veidraid väikseid kombeid-harjumusi avastada. Ma olen tõeliselt õnnelik ja tean, et jään oma mehega vanaduspäevadeni kokku. Kuid ma ei saa midagi parata, et mu südames on endiselt koht ka Toomasel, kes sinna kord puges. Ma pole teda üle 20 aasta näinud, kuid sotsiaalvõrgustike tõttu tean, et ta on Eestis tagasi, abielus ja tal on umbes sama vana tütar nagu minul poeg.

Ma ei tea, kas ta mõtleb enam mulle — tõenäoliselt mitte. Kuid mina mõtlen talle tihti. Ma ei kavatse temaga ühendust võtta või kohtuda, sest minus on tema vastu ka piisavalt pahameelt, kuid ma ei saa ära hoida neid õhtuid, mil ma meid meenutan ja pisaraid valan. Me sobisime imeliselt, meil oli oma võlu ja klapp, mida mul praeguse mehega otseselt kunagi olnud pole. Mu abielu on rajatud tugeval austusel, kindlustundel, armastusel ja ühistel sihtidel, loomulikult ka kirel. Kuid see, mis toimus kunagi Võsul, see oli midagi muud. Midagi, mida ma ei suuda kunagi unustada.

Kas on veel naisi, kes mõtlevad vahel oma esimesele kadunud armastusele või olen ma ainus?