Mina küll pole tähele pannud, et lapsega naistel oleks raskem meest leida. Nendel tuttavatel naistel, kellel on laps ja kes on uuesti vallaliste turul, on mehi jalaga segada. Mingit meestepuudust ei ole. Võib isegi lapsi rohkem olla kui üks. Mu ühel sõbrannal, kes läks mehest lahku, oli uus austaja juba siis olemas, kui tal kõht ees oli. Uus mees silitas naise kõhtu ja ootas lapse sündi ning oli õnnelik.

Minu tähelepanekute järgi peavad vabad lapsega naised mehi lausa kaikaga eemale peksma. Saavad kandidaatide vahel valida. Valikut ja pakkumist on.

Eks sellised mehed, kellele on teise mehe laps takistuseks, sellised pole MEHED ka. Normaalsele mehele pole teise mehe laps takistuseks.

Ma olen noor inimene. Kas need jutud, et lapsega naisel on kuidagi raskem meest leida, on pärit nõuka-ajast? Kas nõuka-ajal oli lapsega naistel raskem meest leida kui praegu?

Üldse, kui ma oma tutvusringkonda (üldiselt nooremad kui 35) vaatan, siis naised on üldiselt suhtes, kuid just nii mitmedki mehed on kaaslaseta. Mõned tahavad naist leida, kuid ei leia kuidagi. Nii et minu tutvusringkonna pealt vaadates on kaaslase leidmine raskem just meestel. Seega on jutud mingist meestepõuast Eestis minu jaoks müstika. Oma tutvusringkonna pealt vaatates võiks öelda, et kui kellelgi on probleeme kaaslase leidmisega, siis just meestel. Vabu mehi on rohkem kui naisi. Seda ütleb minu oma silm ja see on kuningas. Võimalik, et keskealistel või pensionäridel on teistsugused lood, kuid sinna on minul ja sõbrannadel veel omajagu aega.

Kirjuta Naistekale, mida sinu kogemus ütleb — kas vabu mehi on tõesti nii palju, et neid peab lausa kaikaga eemale peksma?