Naise ülestunnistus: miks ma jahin vaid hõivatud mehi

Olen 32aastane naine ja võin liialdamata öelda, et saaksin iga mehe, keda tahan. Ma näen hea välja, olen haritud ja teenin rohkem kui keskmine eestlane — saan endaga hakkama ja tean täpselt, mida elult tahan. Ma ei ole vingats, kes igatseb mehele vaid soovide, nõudmiste ja halaga pinda käia. Olen iseseisev ja tean, et elus on muudki peale armukadeduse ja mehe rahakoti. Ent miks ma siis veel kindlat meest leidnud pole? Ma tahan vaid neid, kellel juba naine olemas…

Sain juba üpris noorelt aru, et mehed, kes juba hõivatud, on minu silmis ahvatlevamad. Sõbrannad tögasid, et ma pean lihtsalt keelatud vilja magusamaks, kuid ausalt öeldes ei suutnud ma lihtsalt taluda “vabade ja vallatute” meeste läägeid komplimente ja pidevat kekutamist naiste ees. Nii oli igal peol — mehed, kes oma varandust püksis hoida ei suutnud, käisid mööda naisi, kui üks järele ei andnud, siis võeti kohe uus ette. Aga need tagasihoidlikumad ilusate silmadega mehed, kes veetsid aega oma sõprade seltsis… nemad ajasid mind jalust nõrgaks! Püüdsin nii mõnegagi juttu ajada ja kui selgus, et nendel on tegelikult tüdruk olemas, siis seda paremini nendega jutt voolas. Ma ei pidanud kartma nõmedaid külgelöömiskatseid ja need mehed olid ka oluliselt mõistlikuma jutuga…

Ma olen viimase kümne aasta jooksul vaid ühe korra püsisuhtes olnud ja see kestis vähem kui kaks aastat. Kohtusime tol ajal väga populaarses baaris ja tegu oli jällegi hõivatud noormehega. Ent meil klappis niivõrd hästi, et vaid nädalake hiljem jagasime juba voodit ja eelmine tüdruk oli unustatud. Elekter oli uskumatu! Aga see tõmme hakkas ajapikku kaduma — suhe muutus igavaks ja klammerduvaks ning ma ei suutnud seda enam taluda.

Käin siiani päris tihti oma sõbrannadega väljas ja ikka kordub sama muster — kõik mehed, kellele end tutvustan, on suhtes, kihlatud, abielus… Me ajame juttu ja veedame mõnusasti ja süütult aega ning õhtu lõppedes lähevad mehed enda naiste kaissu ja mina enda koju. Olen olnud ka “teise naise” rollis. Tean isegi oma võlusid ja seda, kuidas neid mängu panna, nii et seal pole midagi imestada, kui vahel mõne suudluse saan või ööseks mehe enda juurde toon ning ta hommikul, saba jalge vahel, uksest välja hiilib. Ma ei tunne end selle pärast halvasti, sest teise inimese suhe pole minu asi. Kui mees tahab minuga koos olla, siis mind ei huvita, kas tal on kusagil teine naine. Mina selle naisega niikuinii ei kohtu ja ka mehe nimi on hommikuks meelest läinud.

Loomulikult tahaksin ma ilusat suhet ja tulevikus tahaksin ka lapsi. See on ka ainus põhjus, miks mind minu “väike kiiks” hullupööra segab — vabad mehed on niivõrd igavad. Uskuge, ükski vaba mees pole asjata vaba. Kui ta oleks tõeline tegija, siis oleks mõni naine ta juba ammu endale napsanud. Just suhtestaatus on see, mis mulle kinnitab, et tegu on väärt mehega, kes teab, mida ta teeb. Jah, on naisi, kes koperdavad ka täielike mökude otsa, kuid suurem osa neid mehi, kellega olen vestelnud või “mõnusalt aega veetnud”, on tõeliselt targad, humoorikad, edukad ja kogenumad.