Naised, andke nõu! Kas mees on minust huvitatud?
Algas see kõik nii, et juba tükk aega on mu koostööpartneriks (õnneks mitte samas kontoris) olnud üks väga meeldiv noormees. Sädemeid lendas juba meie esimesel kohtumisel, vähemalt mulle tundus nii, et temagi pole minu vastu ükskõikne. Paar kuud suhtlesime vaid tööalaselt, igal kohtumisel vahetasime pilke, naersime koos ja meil oli lisaks väga produktiivsele töösuhtele ka niisama tore koos olla.
Umbes nädal tagasi võttis ta julguse kokku ja kutsus mu välja. Olin väga elevil, valisin hoolega, mida selga ja jalga panna, käisin isegi juuksuris. Ühesõnaga - nägin korralikult vaeva, et vapustav välja näha. Käisime ühes mõnusas restoranis õhtusöögil, kuid millegipärast oli siis meie vahele tekkinud justkui mingi nähtamatu sein. Mees oli nagu krambis ja tundus, et ta on väga närviline. Meie tavalisest lõbusast jutuajamisest ei tulnud midagi välja, mu küsimustele vastas ta ühe lausega või ühe sõnaga, näpitses salvrätikut, kulistas veini kiiresti alla ning vahtis ringi.
Kohting jäi üsna lühikeseks ning lahku minnes suudles ta mind põsele, ühmas, et oli tore ning lahkus.
Sellest kohtingust on nüüd neli päeva möödas. Temast pole kippu ega kõppu ja ma ei tea, mida peaksin tegema. Tahaksin talle märku anda, et oleksin huvitatud temaga uuesti kohtumisest ja mitte ainult ametlikult kontorilaua taga, vaid privaatselt, hoolimata sellest, et esimene "date" meil aia taha läks.
Aga ma ei ole kindel, et see ka tema soov on. Kuidas võiksin talle uuesti läheneda? Kõige hullem on see, et varsti peaksime nagunii uuesti tööasjus kohtuma, kuidas ma talle siis otsa vaatan, kui olukord nii keeruline on.
Naisteka lugejad, palun andke nõu, mida sellises olukorras teha! Kas võtta ohjad enda kätte või oodata, et mees saaks "saaki ise jahtida?"
