Naisel on kõrini: kas ma tõesti pean leppima sellega, et mees on kogu aeg tööl ja mina lastega täiesti omapead?

 (59)
Naisel on kõrini: kas ma tõesti pean leppima sellega, et mees on kogu aeg tööl ja mina lastega täiesti omapead?
Pilt on illustreerivAndrew Branch, Unsplash

Kõik normaalsed täiskasvanud inimesed käivad tööl, et teenida elamisraha. Selles pole mitte midagi imelikku ja teistmoodi ei saakski. Aga kas mina naise ja emana pean leppima sellega, et minu mehe ja laste isa jaoks on töö number 1 ja pere number 2?

Hakkan vaikselt väsima sellest, et meest näen kodus ainult hilisõhtuti, ja siis on ta ka ninapidi telefonis või arvutis oma tööasju ajamas. Olen siiani olnud üsna mõistev (vähemalt omast arust, mehe meelest muidugi mitte). Tehku tööd ja nähku vaeva, küll ma lastega toimetan ja hakkama saan. Nüüd aga hakkab lõpule jõudma juba mitmes aasta, kus tal pole puhkust olnud, või kus puhkuse on ta küll ametlikult vormistanud, aga selle ajal ikkagi suure osa ajast tööd teinud. Suvel pole saanud lastega koos midagi teha ega kuskil käia. Mina muidugi olen oma puhkuse ajal sõitnud ringi ning käinud seiklusparkides ja palju mööda Eestit üldse reisinud. Meil on väga tore olnud. Aga kõigil on kahju, et issit kaasas pole. Lapsed enam ei küsigi, kui me kuhugi minema sätime, et kas issi ka tuleb. Nad isegi ei eelda enam sellist varianti, pigem on see tohutu üllatus kõigile, kui mees kord-paar aastas ka ennast auto peale pakib, et meiega koos midagi ette võtta. Kõik kodused tööd, laste toomised-viimised, lastega seotud üritused jne on muidugi ka minu õlul.

Seotud lood:

Ausalt öeldes olen hakanud järjest rohkem mõtlema, et milleks ma elan sellist elu. Üks asi on see, et lastel pole isa, aga teine asi see, et minul pole ju meest ka. Keegi, kes tuleb hilja õhtul selleks koju, et arvutis veel poole ööni meilidele vastata, ei ole ju mingi kaaslane. Loomulikult on tal närvid jumala krussis. Teda ei tohi segada, kui ta kodus tööasju teeb ja parem mitte töö ajal helistada. Tema päevakavas sellist aega, kus ta tegeleks minu ja lastega, ei olegi üldse ette nähtud. Olen mitu aastat sellist elu elanud, aga nüüd enam ei taha. Tahaks ka kedagi enda kõrvale, kellega kasvõi koos poes piima ja leiba ostmas käia. Millest me üldse paari aasta pärast räägime? Mäletad, kuidas ma vaatasin diivanil filmi ja sa tegid köögis tööd? Mõttetu!

Paljud nüüd kindlasti hakkavad siin armukesejuttu ajama. No ja kui ongi armuke. Mina ei saa midagi selle vastu. Kes tahab, see läheb nagunii ja vägisi kedagi kinni ei hoia ja armsaks ei tee. Aga hoolimata kõigest on ta ikkagi minu abikaasa ja mina ju teda armastan, lapsed ka. Rahaline panus muidugi on suur, aga ka lahkumineku korral poleks suurt probleemi, sest mina käin ise tööl ja teenin normaalselt, ma saaks hakkama. Nii et selle pärast ma ei ela temaga. Pealegi ma võin olla loll ja naiivne, aga ma ei usu seda armukese varianti. Ta on abielus oma tööga, sest töö on talle tõesti väga tähtis, palju tähtsam kui pere. Tal on hea mugav tulla soojasse ja hubasesse koju, mille mina koos lastega oleme talle loonud, kus on soe toit laual ja pesu pestud. Kas mõni armuke võimaldaks midagi sellist? Vaevalt.

Nagu ma oma kirja alustasin — ongi normaalne, et täiskasvanud inimesed käivad tööl, ma ise käin ka. Aga kust see piir läheb? Kas ma tõesti peangi elu lõpuni elama koos inimesega, kelle jaoks töö on tähtsam kui pere? Mõtlen siin veel, et mis hetkel see krõks ära käib, et töö nii oluliseks saab, et kõik teised inimesed ja tegevused tahaplaanile nihkuvad. Mõnikord süüdistan ennast, et olen olnud halb abikaasa ja tal on minust ja meie perest kõrini saanud, äkki sellepärast matab end töösse… On, mis on, aga kuidas teie, naised, kelle mehed on ööpäev läbi tööl, sellega toime tulete? Kas lepite või kuidas lahendate?