Nimelt minu parimal sõbrannal on üks ääretult keeruline suhe. Juba aegade algusest mäletan ma, kuidas nad tihti kaklesid elukaaslasega ning asjad läksid isegi sinna maale, et lubati lahku kolida. Lõpuks leppisid siiski ära ja õigepea oli sõbranna lapseootel.
Terve raseduse aeg käisid erinevad kähmlused ning omavaheline läbisaamine neil just kiita polnud. Põhilised tülid ja probleemid seisnesid selles, et küll ei meeldinud mehele üks sõbranna ja siis teine, oli ka kolmandal midagi viga jne. Sõbrannal ta eriti kuskil väljas käia ei lasknud ning sellest tekkis hiljem väga suur probleem.
Kui laps ära sündis, lubas mees sõbranna kodust paar päeva hiljem välja visata. Põhjus oli selles, et ta oli suhelnud kellegi vana naissoost tuttavaga. Mida aeg edasi, seda rohkem neid asju juhtus. Küll ei tohtinud sõbranna ennast enam meikida ega poest uusi asju omale lubada. Kui saabus mõni tähtpäev või sündmus, kuhu nad mehega koos minema pidid, tekitas mees kodust lahkumise hetkel tüli ning kõik käigud jäid ära.
Ma lihtsalt ei oska teda enam aidata, kuna minu jaoks ei ole selline suhe normaalne ja peres kasvab ka väike kolmeaastane laps, kes sellega kõige rohkem kannatab. Sõbranna ise on väga tore inimene, armastab oma last väga, aga mida ta selles mehes leiab?
Andke nõu, mida võiks veel sellises olukorras teha, kuna nendel probleemidel lõppu ei paista ning aktiivne ja elurõõmus sõbranna on muutunud täiesti nukraks üksikuks inimeseks.
