Naisel on suur mure: kuna mul tööd pole, ei saa ma oma vägivaldse mehe juurest ära minna... mida ometi teha?

Naisteka foorumisse kirjutas oma murest naine, kellel on tõesti suur probleem - majandusliku seisu tõttu ei saa ta maha jätta meest, kelle vastu tal tundeid pole ja keda ta koguni kardab. Kuidas sellisest mülkast välja rabeleda?

Olen elu poolt nii nurka surutud, et ka ise ei usu, et tulen foorumisse viimases hädas nõu küsima ja häda kurtma. Oleme kaaslasega koos olnud 3 aastat, mis ilma liialdamata on kõik olnud täis piina ja õudust. Küll on kaaslane mind petnud, küll oleme tülitsenud ni, et lihtsam oleks lugeda, mitu päeva aastas me ei tülitse. Selle kõige tulemusena on minul tunded täielikult kadunud. Ka voodi osas on temaga “armatsemine” pigem kohustus ja ei paku vähimatki naudingut.

Tänaseks oleme seisus, kus ma läheksin päevapealt ära, kuna tülid on võtnud katastroofiliselt suured mõõtmed ja mitte midagi muud head siin suhtes ka pole… aga …ma ei saa ära minna. Sest esiteks on ta siiani mind hoidnud enda juures nii vaimse manipulatsiooni ja ähvardustega ning ka jõuga kinni hoidnud. Täna ma enam tema manipulatsioonidele ei allu ja põhjus seisneb materiaalses hakkama saamises.

Mul pole tööd ja väga raske ka leida. Varem käisin ülikoolis, nüüd see lõpetatud, kuid kuna töökogemus puudub, siis erialasele tööle raske saada. Isegi lihtlabaseks klienditeenindajaks ei saa. Kuna ei ole kunagi vene keelt õppinud ja ei oska. Olen saatnud viimase paari kuu jooksul ca 50 erinevasse kohta CV ja mitte kuhugi pole isegi intervjuule kutsutud.
Olen siiani aidanud mehe ettevõttes turundust teha ja sellega enda “palga” igati välja teeninud. Mehe poolt ongi siis elamine, toit ja riided (luban uusi asju endale kord paari kuu jooksul). Endale mehe rahakoti pealt midagi muud ei luba.

Kui tahaksin aga lahku minna, siis ei saa ma materiaalselt hakkama. Mulle pole palju vaja, aga ma ei suuda elementaarseid kulusidki katta (üür, kommunaalid, toit). Mul pole ka vanemaid ning lähedasi-sugulasi mitte. Pole mitte kedagi, kelle poole pöörduda kas vaimse abi saamiseks, kelle juures mõni aeg elada või kellelt materiaalset tuge saada.
Mees on samuti sellest teadlik, mis võimaldabki tal eriti hästi minuga manipuleerida.

Tunnen, kuidas olen elu poolt niivõrd nurka surutud, et lausa need kõige hullemad mõtted on läbi käinud. Lihtsalt ei oska enam edasi minna. Siin suhtes enam jätkata ei taha, ei suuda ja ei saa (on hakanud mulle juba tervisele) ning ära minna ka ei saa.

Tean, et alati leidub kõigest väljapääs, aga hetkel räägivad kõik ratsionaalsed asjaolud selle poolt, et minu olukorrast väljapääs saab olema nii keeruline, et ise ma seda enam välja ei suuda mõelda.

Ehk on ideid? Aitäh!