Lokid peas ja huuled punaseks võõbatud, liikusin ma kontsaklõbina saatel ringi Tallinna vanalinna poppides baarides ja lokaalides. Otsustasin, et esialgu ma ise kellelegi lähenema ei hakka ja ootan, kuni mõni meesterahvas ise selle sammu teeb. Kurbusega pean tõdema, et esimene: “Kas ma võin teile joogi välja teha?” oli ka eesti keeles tänu pehmeksjoodud keelele võrdlemisi arusaamatu. Minu: “Lo siento,” (- vabandust, hisp. k.) ja eelnevalt harjutatud puises hispaania-inglise segukeeles lisatud selgitus, et ma ei räägi eesti keelt jäi temale kahjuks arusamaatuks. Ja nii meie vestlus ühe lausega lõppeski.

Kamp kütte lihajahil

Õhtu edenedes liitusin ühe sõpruskonnaga, kes olid ühiselt reedest vaba õhtut veetma tulnud. Seltskond oli kirju, ma ei olnud seal ainuke välismaalane (minu puhul siis jutumärkides) ja tegelikult oli nendega tore — tegime nalja, tantsisime ja ma mõnes mõttes oli mul ehk isegi kahju, et ma nendega tutvudes enda kohta valetanud olin. Siiski otsustasin mängu jätkata.

Aja möödudes jäi inimesi aina vähemaks, kes läks koju ja kes liikus kuhugi edasi ja nii leidsingi ma end ühel hetkel laua tagant koos kolme meesterahvaga. Ja siis saabus ka minu jaoks tõeline üllatusmoment. Kas oli see alkohol või rumalus, ma ei tea, aga mehed hakkasid avameelselt arutama seda, kes-kus-mida minuga nad täna õhtul kõik teha tahaksid. Aimamata, et ma tegelikult kõigest sellest aru saan, räägiti lahkelt ja avameelselt minu kehast, selle kumerustest, aukudest ja millest kõigest veel. Tundsin end reaalselt kui tükk liha, mida näljased koerad vahvivad ja nahka pista üritavad. Küsimuste peale, millest nad küll räägivad, sain vastuse, et vestlusteemadeks oli see, kus edasi pidutseda võiks. Nad olla erinevaid klubisid-pubisid ritta pannud ja nende plusse-miinuseid arutanud.

Ma ei teagi kumb asi mind rohkem tegelikult häiris, kas see, et mind võeti kui mingit väärtusetut objekti, mida soovi korrala kasvõi vastu seina virutada või see, et selline alavääristamine käis otse minu silme all. Lihtsalt seetõttu, et "ta ju ei saa aru". Tegin natuke aega head nägu, kuni mul lõpuks see kõik üle viskas ja ma eesti keelt kasutades end viisakalt välja vabandasin ning lauast lahkusin. Nende ilme oli ühtaegu nii segadust kui piinlikkust täis.

Olen eelpool kirjeldatud sarnast käitumist tegelikult ka varem välismaal kohanud (isegi Soomes!). Just seda, et mõnel inimesel kaob kodumaa piiri ületades mingi elementaarne viisakusfilter ning kõik see, mille sülg suhu toob, hammaste vahelt ka välja purskub. Eriti, kui tegemist on puhkusereisiga, kus võib enda aju pehmeks juua ja kuningat mängida. Võtke end kokku, ka välismaalased on inimesed.

Kui lihtne siis hispaanlannat mängides eesti meest ära rääkida on? Väga lihtne — sa isegi ei pea eriti midagi ütlema ja võid suurema osa vestlusest ka vait olla. Ütle ainult jah ning ilmselt veab äksi täis mees sind enda urgu ja üritab sind seal siis ära moosida. Kui ta just ei ole üks neist, kes sõprade ees tõelist macho't kehastab ja tegelikult igal õhtul emalt sussiga vastu pead saab. Ka selliseid leidub. Siiski ei ole ma (ka pärast sellist ebameeldivat intsidenti) veel usku kaotanud ja olen veendunud, et meie riigis on ka toredaid inimesi, olgu nad siis mis soost tahes. Loodan, et neid tekib ka ajapikku juurde ja selline labane suhtumine lõpuks ka unustusse vajub. Viisakust ja mõistmist, sõbrad!