Naisteka lugeja: pärast lahkuminekut algas allakäik, olin ligi pool aastat praktiliselt töövõimetu, kodus istuv ja mitte-midagi-tegev juurikas
Olen 26-aastane noor naine. Olen olnud oma elus ainult ühes suhtes (see ka peamises osas üsnagi õnnetu ja vinduv suhe), mis lõppes umbes aasta tagasi. Näen enda hinnangul üsnagi kena välja, loomulikult mitte mingi fotomodell, aga olen sale, küllaltki treenitud kehaga sihvakas pikemat kasvu naine, kannan klassikaliselt ilusaid riideid, mukin end ja hoolitsen enda tervise, keha ja vaimu eest. Olen loomult üsna kinnine, uusi sõpru või tuttavaid olen viimastel aastatel saanud pigem harva, kuid mul on õnneks paar juba pikaajalist tõelist sõpra, kelle seltsis avanen ning olen väga julge ja rõõmsameelne ning kes on teisalt enam-vähem kursis ka minu hingemuredega.
Olen olnud ka nn töönarkomaan. Töötanud ja jooksnud end täiesti haigeks, aga mulle natuke isegi meeldis nii ja nautisin kiitust, mida see tihti endaga kaasa tõi ning ka pidev eneseareng ja -distsipliin.
Pärast lahkuminekut algas allakäik, olin praktiliselt töövõimetu, kodus istuv mitte-midagi-tegev juurikas ligi pool aastat. Kuigi olin enda peale tige, andestasin siiski endale.
Võtsin end kevadel kokku ja sundisin end lõpetama ühe suuremahulise tööprojekti, mis pool aastat varem täiesti soiku jäi. Kui see valmis sai, olin enda üle uhke ning lootsin, et see tunne toob tagasi minu töötahte ja isu karjääri teha. Hetkel on aga olukord täielikult vastupidine. Endale peeglist vastu vaadates hakkab vastik, mõeldes, millised unistused ja eesmärgid olen endale kunagi seadnud, teades, kui palju potentsiaali minus on, aga lihtsalt ei suuda end kätte võtta. Ja teiselt poolt tiksub mingi ebameeldiv bioloogiline kell, mis nii igatseb oma pere järele. Mehe ja laste ja...
Julgen öelda, et olen hea inimene, südamlik ja hooliv, aga millegipärast ei jõua nende inimesteni, kes tahaksid mind sügavuti tundma õppida või kes ka mind oma isikuomadustega köidaks. Tunnen, justkui saadaksin inimestele välja mingeid valesid signaale, jättes mulje nagu oleksin külm või ülbe, aga ma ju ei ole seda. Vajan lihtsalt aega, et avaneda.
Ei arva, et siit mingit teab-mis-elumuutvat nõu peaksin saama, aga ehk on veel minusuguseid, omadega ummikus olevaid noori naisi, kelle lood oleks natukene lohutuseks ja toetuseks ning motivatsiooniks?
