Naisteka lugejad kohtingutest: Kes kutsub, see maksab!
vaba naine — Maksab see kes kutsub. On iseenesest mõistetav, et kui ettepanek tuleb minu poolt ja koha valin mina, siis on ka minu asi maksta. Alati pole õnnestunud, mõne mehe jaoks on see kohutav egolaks:) Ma ei taha, et mees mind üleval peab, aga koonritega pikka juttu ei ole.
Maria - Kohtingul käies olen alati maksevalmiduses ja ise välja pakkunud, et maksame pooleks. Kui raha pole, välja ei roni. Sama peaks kehtima meestele.
Ei eelda alati, et mees peaks maksma, aga siiani olen kohtunud meestega, kes peavad seda enesestmõistetavaks. Viisakas oleks pakkuda ka naispoolel oma osa, aga õige džentelmen maksab ise. Ja mul on siiani meestega vedanud. Ja üleüldse, see maksmise teema pole ju mingi probleem. Kellele ei meeldi- liigub edasi, kel sobib- jääb. Igaüks leiab oma standarditele vastava.
Ambra - Kindlasti ei pea mees alati arvet maksma. Samuti ei arva ma, et kutsuja peab alati maksma. Kui tegemist niisama sõprade-töökaaslastega, siis oleks lausa kohatu meespoolelt maksmist oodata. Mina käin tihtipeale vahel mõne kolleegiga lõunal ja iialgi ei eelda, et meeskolleeg peaks minu lõuna kinni maksma. See oleks ju teise pere rahakotist virutamine! Vahel, kui on ainult kas kohvi joodud või väikest salatit söödud, olen süümepiinadeta lasnud ka mehel üksi arve tasuda, kui ta on seda soovinud, aga enamasti siiski mitte ja kõik suhtuvad sellesse täiesti normaalselt.
Mees - Eks kutsuja peaks ikka maksma. Kui kutsuja oli mees, siis mees, kui naine, siis naine. Kui summa on märkimisväärne, siis väljenduks nii, et ma tahaks sinug minna, kuid kahjuks pole raha, et sind kutsuda või et kahjuks suudaksin (praegu) maksta ainult enda eest. Siis on teisel poolel võimalus, kas sind kutsuda/sinuga tulla või öelda, et eks siis kutsu teine kord. Tegelikult on vahel imelik tunne küll, kui abikaasa poes maksab, sest temal on see kaart, mis on seotud kontoga kuhu minu palk läheb ja mul endal on ainult konto kaart, kust otsekorraldused maha võetakse, sest pole neid ümber teinud (mõlemad kontod on ühised, kuid seoses laenuga tuli palk teise panka suunata), kuid kõigega saab harjuda.
Triinu — Üks on kindel — välja minnes võtan rahakoti kaasa ja olen valmis enda eest maksma. Enne väljaminekut tavaliselt uurin kuhu minek, et ei tekiks piinlikku olukorda, kus satun ilmselgelt enda jaoks üle jõu käiva hinnaklassiga kohta.
Minule näiteks meeldib vähemalt esimestel kohtumistel oma arved alati ise maksta. Sest osadel meestel on mingi kummaline ootus, et kui nemad maksavad arve, siis on neil pärast õigus midagi loota (“kohvile kutsumist”, järgmist kohtingut või mida iganes). Lisaks meeldib mulle välja anda sõnumit, et saan endaga ise väga hästi hakkama.
Sealjuures ei ole ma mitte feminist, vaid reaalselt mõtlev inimene. Miks peaks mees naise eest arveid maksma, kui naine käib ka ise tööl ja saab samamoodi palka. Nii võis see olla vanasti kui naised olid üldjuhul kodused või tegid moepärast pisikesi tööotsi, mis eriti sisse ei toonud. Siis ei olnud teistpidi väga mõeldav. Nüüd on tegemist kahe ühtmoodi palka saava inimesega (ärme nüüd palgalõhede vaidlusse lasku, eksole) — miks peaks üks teise eest arved kinni maksma?
Kusjuures kokkulepe, kes maksab, tuleks teha enne väljaminekut. Kui kokkulepet ei ole, siis tuleb olla valmis ise maksma.
Eelneva kokkuleppe puudumisel kasutan mina tavaliselt ära hetke kui teenindaja küsib, kas arve koos või eraldi ja küsin kohe eraldi arvet. Seejärel vestlen sundimatult edasi ja mingit ebamugavat moment tavaliselt ei teki.
Mehike — Välja minnes ma arvestan ALATI sellega, et mina pean kõik maksma. Sellest hoolimata on väga meeldiv, kui tehakse ettepanek, et igaüks maksab oma kulud ise. See “mind ei huvita su raha vaid sina” lüke on kena, isegi, kui pärast seda ikkagi mina maksan.
Ja vastupidi, kui mingi tips peab alati täiesti loomulikuks, et KÕIK arved maksab mees, siis temaga pikka juttu ei ole. Raha eest naisi saab ka odavamalt ja lihtsamalt, kui selline tahe tekiks.
