Naisteka lugejate kentsakaimad lahkuminekud
Palusime saata Naisteka lugejatel kummalisi lahkumineku lugusid, nagu seda oli näiteks “Seks ja linna” Carrie maha jätmine märkmepaberil. Selgus aga, et mis puutub naise maha jätmisse, on Eesti mehed küllaltki vaimuvaesed — eelistatakse lihtsalt pildilt kaduda ja naisele suur küsimärk pea kohale hõljuma jätta.
Oleme väga tänulikud, et jagasite meiega oma kogemusi! Kahe parima loo autorit premeerime Sonatiini välja pandud DVD-filmidega “Minu liba-abikaasa” ja “Kuidas sa tead”. Palju õnne Monsa ja Neiu22, võtame teiega ühendust!
“Mu laev ei jõuagi…”
Minu suhe kestis üle pooleteise aasta. Kutt oli soomlane ja mina elasin siis Eestis. Üksteist nägime korra kuus või korra kahe kuu tagant. Mina käisin kas siis Soomes või tema Eestis. Siis üks ilus õhtu kui ta pidi järgmisel päeval tulema, helises mu telefon. Rääkisime pikalt ja laialt ja siis kui küsisin, et mis kell su laev homme jõuab, vastas ta mulle, et ei jõuagi. Ütles et ta armastab mind ja jääb alati armastama, aga on parem kui me lahku lähme. Algul ma arvasin, et see oli nali, aga ei. Ta ei tulnud ja mul ka ei lubanud sinna minna ja nii me lahku läksimegi. Väga arg tema poolt ja väga valus mulle. Ma ei teagi, mis oli selle lahkumineku põhjuseks. -Monsa
“Kokk on läbi!”
Minul juhtus siin aastaid tagasi selline lugu: olime kutiga mõned kuud koos olnud ja oli vaja minna ühise tuttava sünnipäevale. Kuna ma haigeks jäin, siis loobusin sellest minekust. Kutt siiski läks.
Järgmisel päeval tuli mulle SMS tekstiga “Meie vahel on kokk läbi.” Ja just kokk oli sõnumisse kirjutatud, sellega meie suhe lõppes. Minu kõnedele ja SMS-idele kutt pärast seda ei vastanud.
Hiljem sain ka tuttavatelt põhjuse teada, ta leidis omale uue neiu, kellel muuseas on sama nimi kui minul ja minu nimi pole väga levinud. Eks samanimelistega ole lihtsam, ei ole ohtu, et voodis vale nime karjuks. -Neiu22
Minu kõige kummalisem lahkuminek toimus hea tükk aega tagasi, siis kui valitses sügav nõukaaeg.
Olin mitmeid kuid “käinud” imelise noormehega, kes oli jõudnud isegi nii kaugele, et valgete rooside ja konjakiga minu vanemate juures tutvumisvisiidil käis.
Hästi mõnus ja armas noormees oli, parasjagu minust pikem ja tibakene vanem. Edukas tööl ja päris oma tuba vanemate majas. Suure tuulega seisime ikka tihedalt teineteise vastas, tema seljaga tuule poole ja mina tema sügavas embuses. Väga hea ja rahulik tunne oli tema kõrval.
Eputasin oma sellel ajal ainsa ehtega, mille olin oma suvisest palgast suutnud endale osta, tähemärgiga kaelakett - igal pool, kuniks too noormees selle minult välja nõutas. Hetkel enam ei mäleta, kas ta kandis seda kaelas või mitte. Pigem kandis ta seda endaga kaasas.
Sellel uusaastaööl, kui ta mulle abieluettepaneku tegi, olin ma alles 17 aastat täis ja kevadel seisis ees keskkooli lõpetamine. Seega ei olnud ma nii väga haaratud mõttest abielluda ja no siis kindlasti kohe ka lapsed jne. Ühesõnaga hakkasin raskusi kartma! Ma ei öelnud tollele noormehele, et ma ei soovi temaga abielluda, ütlesin ainult, et las ma enne lõpetan ära kooli ja suvel ju palju ilusam pulmi pidada kui talvel.
Minu noormees töötas bussijuhina ja tema tööpäevad algasid väga varakult. Kusagil jaanuari keskel, ühel hommikul leidsin endale kuuluva tähtkujuga kaelaketi voodi juurest lauakese pealt. Olin kohe absoluutselt kindel, et see on sinna MEELEGA jäetud ja et mind jäeti just maha. Kobisin siis noormehe voodist välja ja põgenesin, ilma et oleks vanematele isegi head aega soovinud. Ma lihtsalt võtsin oma keti ja läksin minema.Me ei suhelnud selle noormehega enam kunagi. Ei helistanud talle, ei läinud tema koju… Ja tema vastas samaga. Ja saatus ei viinud meid korrakski enam kokku. -Merike
Öised sahinad
Kõik oli tore ja ilus — kohtusime neti avarustes. Nagu ikka käisime koos kõikjal: matkamas, reisimas ja üldse tundus olukord väga mõnus. Iga päev kirjad ja mitmed kirjad. Ei möödunud ainsatki päeva kui me poleks teineteisele helistanud. Sõitsime reisile Egiptusesse ja ühel õhtul, kui ma olin magama jäänud kuulsin vaikset sahinat… Hommikul ärgates oli tuba tühi ja kutt oli kadunud koos oma kohvriga. Ja ma juba arvasin, et midagi on toimunud. Üsna veider oli näha meest järgmisel päeval, kes sosistas sulle veel õhtul kõrva riivatusi… koos kõige juurde kuuluvaga. Nägin siis Andred rannas ühe kauni naise seltsis päevitamas. Juhus pole pime — lennukis oli juba teineteisele pilk peale pandud. Hiljem kodus olles helistasin talle ja küsisin, et kuidas asi siis sedasi? Tahtsin lihtsalt teada, et mis tegelikult juhtus. Kuid vastust ma ei saanud. -Hille
“APRILL!”
Esimene aprill. Peaks olema vist päev kõiksuguste naljade tegemiseks. Tundus päev nagu päev ikka. Õnneks olen juba sellest east välja kasvanud, et jääda uskuma kõiksuguseid kulunud siga-lendab tüüpi nalju. Õhtul mõtlesin, et olen sotsiaalne ja logisin end MSN-i sisse. Natukese aja pärast hakkas minu (tol hetkel veel) kutt rääkima. Tema jutus oli midagi väga kahtlast, aga ei hakanud veel mingeid hulle mõtteid mõtlema, ikka tuleb inimestel elus ette nõmedaid päevi, kus ka kõige kallimate inimestega ei suuda ega taha vestlust arendada. Mõned hetked hiljem ta teatas, et suhe on läbi. Neid sõnu lugedes arvasin, et äkki ta tegi enda meelest vaimuka aprillinalja. Kui ma põhjendust küsisin, siis mulle öeldi, et ma helistan liiga vähe. See oli midagi, mille peale ei osanud mitte midagi enam öelda. Mõtlesin, et meestele ei meeldi naised, kes mehe igat sammu jälgivad, aga tuleb välja, et siiski-siiski. Aga jah, kena esimene aprill oli küll… -Nele
