Tulen töölt, kodu on nagu seapesa, mees istub arvutis ja loodab rikkaks saada imemoel. Laps on söömata, kõik on tegemata ja isa, kes võiks lapsega tegelda, mängib arvutis rahamänge ja vingub, et tal oli raske lapsepõlv, ta ei tea, kas minna tööle, ja kui minna, siis millist tööd ometi teha, et äkki võiks oma firma teha, aga millise ometi… Ja nii käiabki, pidevalt.
Kui ma siis ütlen, et tead, ma ei suuda seda kuulata enam, tee parem midagi, siis kukub kisama, et mida ma vingun ta kallal, tal isegi raske..

Mina käin tööl, laps lasteaias ja kui ta haiglane on, siis jätan isaga koju, sest isa tööl ei käi ja juba mitu aastat nii. Ta ei tea, mida ta teha tahaks..

Siiani imes ta õlut, sest väitis end stressis olema, tahtis vanni ja õlut juua, et rahustada väsinud närve. Mulle ei meeldinud see tema igaõhtune õlleaur, ütlesin, et ei joo ja kõik, sest tööd sa nagunii ei tee ja miks sa pead meie pere raha kõrist alla kallama. Nüüd pidas siis nädala vastu, aga tuli veiniga hoopis. Ronis vanni ja imes veini, rahustas närve, nagu ütles.

Kui ütlesin, et nüüd aitab, mina lahkun, siis kukkus karjuma, et mida, kas ma ei tohi siis enam mitte midagi, mu elu on niigi raske ja raske lapsepõlvega olen naguniii ja sina veel undad. Et mis häda nüüd, see üks vein jne jne.

Ooh, ma tõesti enam ei jaksa, nagunii elab puhtalt minu teenistuse peal, mina maksan meie kodulaenud ja üürid ja toidu ja lapse lasteaia, ostan riided, ostan autole kütust. Ei jaksa enam.

Ma ei näe väljapääsu, sest meil on ühine laen, kodulaen, me elame koos, sest oleme abielus ja meil on tilluke laps.

Olen püüdnud teda innustada, et ta tööle läheks, olen püüdnud teda õigustada oma vanemate ees, kes näevad vist selgemalt, kui mina ise selles olukorras olles, olen kinni maksnud tema erinevaid kursusi, erialaseid, et ta saaks tööle hakata, aga tulemuseks on ikka vaid küsimused, et mida siis ometi teha, kas minna tööle ja kui minna, siis millist tööd teha, et äkki hoopis teeks firma jne jne.

Täna olen väga kurb, sest meie tilluke on haige hetkel, aga koju, kui tulin, siis laps istus nurgas ja polnud isegi teda söödetud ja issi jõllitas arvuti helendavat ekraani.

Ma ei tea, miks ma siia seda kirjutan? Vist loodan rahuneda ja ehk loodan mõnd head nõu, mis mu olukorra mu enese jaoks selgeks lööks. Praegu olen kui kott peas ja ei suuda adekvaatselt otsustada, mõelda ega toimidagi. Minna pole mul ka kuhugi nii hoobilt ja see oleks lisakulu veel olemasolevatele väljaminekute.