Ma pole mõistnud eriti naisi, kes tunnistavad, et üks või teine mees võtab neid sõna otseses mõttes jalust nõrgaks. Ka mul on olnud teineteisele meeldimisi, olen olnud kirglikult armunud. Kuni hetkeni, mil Taivo esimest korda särava ja sõbraliku naeratuse saatel uksest sisse astus. Siis tundsin, et mu jalad värisevad.

Taivo jättis endast sümpaatse noormehe mulje. Kolmandal korral pärast koosolekut läksime lõunat sööma. Meie omavaheline vestlus sujus ootamatult hästi, arvestades neid ühtteist aastat, mis meid lahutasid. Suhtusin Taivosse kui meeldivasse jutukaaslasesse, kellega töö meid kokku viis ning kellega oli lõbus ja lõõgastav aeg-ajalt kohtuda.

Oma sisemuses ma teadsin, et antud juhul poleks isegi mõtet sõprussuhtest kaugemale mõelda. Ma ise ei olnud selliseks suhteks valmis. Kuigi — kus on öeldud, et elukaaslased peavad olema ühevanused? Või miks on vanusevahe normaalne ainult juhul, kui mees on naisest oluliselt vanem, mitte vastupidi? Mind isiklikult vanemad mehed ei huvita ja ega ma nooremaidki vaata.

Kui aus olla, siis ma ei mõelnud neil kordadel Taivoga kohtudes meie vanusevahele. Meil oli koos lihtsalt nii lõbus ja tore. Mul polnud mingit salakavalat plaani, kuidas teda võrgutada ega temaga suhet alustada.

Taivo ise tegi esimese sammu. Ta võttis mu käe ja suudles. See ehmatas mind. Samas ei öelnud Taivo ühtegi sõna, tema mõtteid võis välja lugeda silmist.

Meie puhul ei paistnud vanusevahe nii väga välja, kuna Taivo oli oma ea kohta küpsem. Need üksteist aastat kummitasid rohkem mind, sellest hetkest alates iga kord, kui peeglisse vaatasin.

Loomulikult pole ma kitsarinnaline, kuid tean oma tutvusringkonnast, kuidas suhtutakse suure vanusevahega paaridesse. Et noor naine, kes elab vanema mehega, teeb seda suuresti raha pärast. Kuid see on veel ühiskonna silmis talutav ehk tavaline. Eestis pole palju paare, kus mees oleks noorem kui naine. Eelkõige on levinud arvamus, et suure vanusevahega paaride puhul toimib kooselu materiaalse heaolu aspektist vaadatuna. Et kui vanemal mehel poleks raha, siis poleks tal ka noort naist. Ma ei pea seda õigeks, kuna ei saa ju välistada, et ühel päeval tuleb meie ellu seesugune inimene.

Igal juhul sai minu lugu siinkohal otsa. Rohkem ma Taivoga lõunale ei läinud. Ma ei usaldanud ennast. Või õigem oleks öelda, et ma ei saanud aru, miks Taivo minuga nii käitub. Mul pole ju hiigelsummasid, mida jahtida. Kas Taivo lihtsalt proovis oma võrgutamiskunsti minu peal?

Kui ma tavaliselt olen suhet luues eneses kindel, siis nüüd olid ainult kõhklused ja küsimused. Mul oli kergem loobuda, ma ei otsinudki vastuseid. Ma tahtsin temast eemale, et suudaksin ennast taas kontrollida.