Pole mul mingid ulmenõudmised või ootused ning objektiivselt võttes on mul silmarõõmudeks päris kenad ja arukad mehed olnud. Siiski on mul nende puhul tunne nagu ma räägiksin sõpradega..

Eelnevalt sellist nähtust ei ole kogenud, pigem oli neid mehi liigagi palju, kes silma särama panid. Mul on olnud ka pikaajaline kooselu ning paar põgusat suhet, lisaks plikapõlve austajaid. Nüüd aga viimased paar aastat seisan silmitsi tõsiasjaga, et ükski mees ei tundu ahvatlev, ei seksuaalselt ega muus mehelikus mõttes.

Kes ma siis olen — tunneteinvaliid või kesksooline?