„Oh jumal, ei!” Ta tõstis käed üles. „Kallis, see ei ole nii, nagu paistab.”


„Oh jumal, ei!” Ta tõstis käed üles. „Kallis, see ei ole nii, nagu paistab.”
Foto: Pexels

Katkend Audrey Carlani raamatust "Kalendritüdruk. September, oktoober".

Teadmata, mida muud teha, köhatasin … valjusti. Piisavalt valjusti, et diivanil embav paar ringi pööraks. Wes nägi mu nägu ja tõusis püsti, nagu oleks kõrvetada saanud. Siis kahmas ta Ginal käest kinni ja tõmbas ta jalule.

„Ee … Mia, ee … ma ei oodanud sind nii vara koju,” ütles ta käega läbi sassis juuste tõmmates, ja nendest sõnadest ei olnud talle tema kitsikuses sugugi abi.

Vale vastus, sõbrake. „Seda ma näen. Kas jätan teid omavahele?” surusin läbi hammaste.

Wesi silmad läksid suureks ning ta vaatas kõigepealt Gina ja siis minu otsa. „Oh jumal, ei!” Ta tõstis käed üles. „Kallis, see ei ole nii, nagu paistab.”

Ajasin huuled torru ja pea viltu. „Tõesti? Sest see paistab üsna sedamoodi, nagu mu armastatud mees lohutaks oma eksi, sellal kui mina tööl olen.”

Wes raputas pead ja astus Ginast eemale. „Kullake, mitte mingil juhul. Ei-ei. Ära sellest midagi järelda.” Ta tuli käsi välja sirutades minu juurde. Astusin tagasi, enne kui ta minust kinni sai, ja tema käed langesid külgedele.

Vangutasin pead. „Räägi mulle, mis siin toimub, enne kui ma endast välja lähen,” hoiatasin, pannes käed rinnal risti. Tahtsin jalaga vastu maad kopsida, et ta kiiremini teeks, enne kui mul kõrvadest auru tuleb ja ma plahvatan.

Seotud lood:

„Mia, me Wesiga ei teinud midagi, ausõna,” ütles murtud hääl Wesi tagant. Gina nõjatus diivanile ja alles siis ma õigupoolest märkasin teda. Üks tema jalgadest oli kipsis, diivani lähedal käeulatuses vedelesid kargud. Kui ta seisis, märkasin, et tema kehal puudus varasem elavus. Ei, ta oli kuivetu ja kõhn nagu luukere. Gina DeLucat pealaest jalatallani silmitsedes nägin, et tema närtsinud pruunidel juustel ei olnud enam Pantene reklaamide väärilist läiget ja sära. See ei olnud sama naine, kellega olin jaanuaris kohtunud. See oli kunagise rabava kaunitari tühi kest.

Pilgutasin paar korda silmi, teadmata, mida vastata, kui Wes ligi hiilis ja mulle käe ümber õlgade pani. „Mia, Gina tuli ainult külla. See on osa tema, ee …” Wes takerdus.

„Minu teraapiast,” lõpetas Gina. „Mind üllatab, et sa talle ei rääkinud, Weston.” Tema silmad olid kurvad, elutud, peaaegu õõnsad.

Mulle miskipärast meeldis, et Gina nimetas Wesi täisnimega, mitte minu kasutatud hüüdnimega. See aitas luua nende vahele distantsi, mida sel hetkel väga vajasin.

„Ei olnud minu asi seda lugu rääkida,” ütles Wes tõsiselt.

Gina lükkas juuksed taha, pühkis silmi ja vaatas siis mulle otsa. „Minu terapeut ütleb, et ma pean ellujääjatega kohtuma, rääkima inimestega, kes on sama asja läbi elanud, et mulle tuleks meelde, et olen elus. Üritama eluga edasi minna. Sellepärast ma olengi siin, Mia.” Tema hääl värises. „Wes lihtsalt lohutas mind. Me elasime seal palju üle ja … ee … ma tunnen end sellepärast tema läheduses turvaliselt,” tunnistas ta, üha rohkem pisaraid mööda põski voolamas. „Ma ei tunne ennast enam kusagil turvaliselt, ükskõik kui palju mul turvamehi või ukselukke on.” Ta hõõrus kätega käsivarsi. „Ma kardan kogu aeg.” Tema hääl värises niimoodi, et mul tekkis tahtmine käed välja sirutada ja teda emmata.

Kui ta seal sedasi oma hirme tunnistas ja kogemusi kirjeldas, lõikas see läbi mu ihu otse luudeni välja. „Palun vabandust, ma poleks pidanud oletama. Teie kaks olete koos palju läbi elanud. Rääkige lõpuni, ma ei ole kuri. Palun …” Viipasin Wesile, et ta uuesti selle hapra naise kõrvale istuks. „Ärge kiirustage. Kadeduseuss pistis korraks pea välja, aga ma usaldan Wesi ja usun meie armastusse. Ta ei murraks mulle kunagi truudust.”

„Ei murraks tõesti,” ütles Wes, silmades virvendamas miski, millest ma päriselt aru ei saanud. Teadsin vaid, et see oli ehtne. Sirutasin lähemale ja suudlesin teda põgusalt huultele, et ta teaks, et meie vahel on kõik tõesti hästi.

„Ma lähen duši alla ning räägin siis Maddy ja Ginelle’iga.”

„Olgu. Ma saan siin enne õhtusööki valmis,” lubas Wes.

Jäin eemale kõndimise pealt seisma ja toksisin sõrmega vastu reit, enne kui pöördusin. „Gina, mul on hea meel, et sa ellu jäid. Wes hoolib sinust ja ma tean, et teie üleelamised olid rängad, nii et tule aga külla nii sageli, kui soovid. Ma tahan, et te mõlemad terveks saaksite. Keegi ei peaks kogu aeg kartma.” Vedasin jalgadega mööda põrandat ja kehitasin õlgu. „Ma tahan öelda, et ma loodan sind siin varsti jälle näha.”

Selle ütlemiseks läks tarvis kogu mu täiskasvanulikkust. Enne seda, kui poole maailma kaugusel oli see katastroof juhtunud, ei oleks ma kohe kindlasti tahtnud Ginat koos Wesiga või üldse meie kooselu läheduses näha, aga nüüd tuli mul järele anda. Nad olid koos üle elanud midagi traumeerivat ja elumuutvat ning võib-olla juhatab Gina aitamine ka Wesi enda paranemise teele. Kui Wes saab teha üheainsagi sammukese oma sisemiste deemonitega võitlemise poole, tuleb mul see välja kannatada. Wesi vaimse tervise nimel surun kadeduseussi alla ja sunnin selle kuuletuma.

„Aitäh, Mia, sa oled hea hing.” Gina hääl oli vastates vaikne ja katkendlik.

Naeratasin ja noogutasin, teadmata, mida muud teha.

„Kallis?” ütles Wes.

„Jah, kullake?” Toetasin käe magamistuppa viiva koridori ukseraamile.

„Ma armastan sind iga päevaga aina enam.”

Ta ütles neid sõnu, aga ma mitte üksnes ei kuulnud neid. Ma tundsin, kuidas need noolena mu südamesse lendasid ja turvaliselt sinna igaveseks sisse kaevusid.