Olen salaja armunud kolleegi ja temaga koos pole seetõttu enam võimalik töötada...

Ma peaks vist pikema puhkuse võtma või töökohta vahetama, sest selle noormehega samas ruumis töötamine ei ole enam võimalik. Vahin teda ammulisui, ila suunurgast tilkumas ja suudan mõelda ainult sellest, kuidas tal riided seljast rebida ja temaga teha asju, millest korralikud tüdrukud ei räägi.

Meie vahel pole kunagi midagi olnud ja ilmselt ei tule ka. Ta on pikaajalises suhtes ühe imekauni tüdrukuga (muidugi ma olen Facebookist vaadanud!) ja paistab, et nad on õnnelikud. Oeh, see õnnelik naine…

Aga noormees, nimetagem teda Martiniks, istub minu vastas. Iga päev näen teda üle arvutiekraani ja taban end töö tegemise asemel teda vahtimast. Kui ta naeratab või naerab, mida juhtub päris tihti, löövad mul liblikad kõhus tantsu, sest see on kõige seksikam naeratus ja kõige lahedam naer, mida ma elus kuulnud ja näinud olen. Ta armastab kanda üsnagi liibuvaid T-särke ja on väga heas vormis, nii et tema rinnalihastelt ja käsivartelt ei ole võimalik pilku pöörata. Mõnikord ta ringutab… no kurat! Tahaks!

Saame täitsa normaalselt läbi, tööasjad sujuvad kenasti ja arusaamatusi ses vallas pole kunagi olnud. Ka niisama muud juttu ajades on selgunud, et meil on päris palju ühist — muusikamaitse, filmimaitse ja vaated elule on täitsa sarnased. Ja teate mis — ta armastab kasse ja tahaks varsti isaks saada. Ükskord ütles. Enam paremaks ju minna ei saa?! Ma iga kord muidugi punastan nagu teismeline ja kokutan nagu napakas, kui tööjuttudelt teemad mujale liiguvad või kui ta midagi kahetimõistetavat ütleb. Või kui me näiteks lifti kahekesi jääme. Siis muutuvad mu jalad keedetud spagettideks, nägu värvub ühtlaselt punaseks ning ühtegi mõtet peale “ma tahan sind nüüd ja kohe!” enam peas ei ole. Ometigi ei suuda ma neid hetki ära oodata ja ketran neid hiljem oma peas sadu kordi läbi.

Näen teda unes, planeerin salaja meie pulmi ja valin mõttes meie ühistele lastele nimesid. Praegu ka — tööd ei tee, vahin teda ja mõtlen, et huvitav, mida ta täna õhtul teeb, kuhu läheb ja kas mul oleks võimalik teda kasvõi silmanurgast kuskil linna peal näha. 

Tegelikult on asi katastroofiline. Kui ma teda iga päev näen ja ta iga päev mulle meenutab, kui kuradi kena ja kuum ta on, siis pole võimalik teda ka ära unustada ja oma lollakast teismelise-armumisest üle saada. Eriti kui ta naeratab just nii nagu praegu… salapäraselt ja seksikalt. Oeh.

Aga mida ma teen? Töökohta ju selle pärast ei vaheta, sest töö mulle meeldib ja palka saan normaalselt. Kuigi varsti võib-olla enam mitte, sest töö jaoks Martini jõllitamise kõrvalt eriti aega ei jää ja produktiivsus on langenud.