Oma teist poolt otsimas ehk armumise valem
Oma menukiks saanud raamatus “Falling in Love: Why We Choose the Lovers We Choose (“Armumine: miks me valime just need armastatud”) ütleb neile ja paljudele teistelegi põnevatele küsimustele vastuseid otsiv Suzi Malin, et meeste ja naiste kiindumuse kujunemise skeem on diametraalselt erinev: mehi köidab esmalt naise välimus ja alles seejärel tema olemus ning naistel käib see täpselt vastupidi. See mõtteavaldus pole iseenesest küll teab mis originaalne, kuid autor suudab oma teooriat äärmiselt huvitavate eluliste näidete varal ka kinnitada. Ta nimelt kõrvutab paljude kuulsate paaride fotod, töötleb neid matemaatiliselt ja jõuab lausa uskumatute järeldusteni.
Kuigi paljud meist armastavad rääkida vastandite tõmbumisest, näitab elupraktika, et kauakestev suhe ja sügav armastus toetuvad eelkõige partnerite sarnasusele, mitte erinevusele. Endaga sarnase inimese — nimetagem teda siis oma hingesugulaseks või teiseks minaks — otsimine istub meis kõigis sügaval sees ja me toimime alateadlikult sellest lähtuvalt. Kuigi me sellele ei mõtle, tajume ometi selle olemasolu väga reaalsel moel: reageerime märksa soojemalt ja avatumalt nendele vastassoo esindajatele, kellega see sarnasus on olemas. Me tunneme “oma inimese” ilmeksimatult ära tuhandete seast ning tajume seletamatut külgetõmmet, mis parimal juhul kujuneb kahepoolseks vastupandamatuks armastuseks.
Ning kuigi psühholoogid toetuvad sarnasuse-ideega nõustudes sellistele parameetritele nagu sarnane iga, haritus, sotsiaalne kuuluvus jms, käib Suur Mäng mitte isikuankeedi parameetrite, vaid alateadvuse ja tunnetuse tasandil. Milles see sarnasus aga õigupoolest seisneb ja kui määrav see suhete kujunemisel on, sellest kohe räägimegi.
Me otsime enda sarnast — harmonistlikud paarid
Harmonistlikeks nimetakse paare, kes on valinud endale alateadlikult partneri, kel on samasuguste proportsioonidega nägu nagu neil endal. See sarnasus ei pruugi olla esmapilgul isegi märgatav, kuid kui vaadelda terasemalt paari peamiste näojoonte paiknemist ja omavahelist kaugust, tuleb see sarnasus kohe esile. Määravaks saavad lauba, ninaselja, ninaaluse-suu ja suu-lõua suhteliste vahekauguste sarnasus — eelkõige nende proportsionaalsus, mitte kuju ega täpne sarnasus.
Kui oluliste näojoonte vahekaugused on samad, kehtib see sarnasus üldjuhul ka peakuju puhul. Kuid nagu öeldud, harmonistid ei pruugi olla väliselt sarnased, kuigi teatud sarnasust on siiski märgata. Suurem sarnasus tekib neil ainult juhul, kui harmonismile lisandub kajastus (sellest pisut hiljem).
Mis puutub aga suhete edukusse, siis on kasulik meeles pidada, et väline harmonism ei tähenda automaatselt ka vaimset harmooniat ega anna garantiid õnnelikuks ja kauakestvaks suhteks. Kui füüsiline köitvus on paari kokku viinud, süveneb nende suhe sedavõrd, kui selles ilmneb ka hingeline harmoonia, ja lõpuks saab määravaks just see. Kuid loodus on paraku siingi naiste suhtes julmalt ebaõiglane: kui naine suudab mehe füüsilistele puudustele läbi sõrmede vaadata ja toetuda mehe sisemistele väärtustele, siis mees, vastupidi, annab teda tõeliselt köitvale naisele andeks suurimadki lollused, kuid köitvuse puudumist mitte kunagi. Malin ütleb, et naine suudab vajadusel mehe enda jaoks ilusaks mõelda, ent mees ei tee seda mitte kunagi.
Minu teine mina — kajastajad
Kui harmonistide puhul tuli appi võtta matemaatilised mudelid, et sarnasusi tabada, siis kajastajate puhul on pilt selge juba neile peale vaadates. Kajastajate visuaalne sarnasus võib olla isegi nii suur, et neid peetakse õeks ja vennaks. Visuaalse sarnasuse puhul on oluline kolme peamise näojoone sarnasus. Need on: ülemise silmalau ja ülahuule joon ning kulmukaar, seejuures pole oluline mitte nende suhteline suurus, vaid just kuju. Kajastajad on need, kelle puhul kehtib ütlus, et mida vanemaks nad saavad, seda rohkem ühte nägu nad lähevad. Sarnasus suureneb aastatega sedavõrd, kuivõrd harmooniline on suhe ise.
Põhjus on selles, et empaatilised paarid kopeerivad alateadlikult teineteise emotsionaalseid reaktsioone ja reageerivad isegi sarnase miimika ja žestidega. Selle kõige tagajärjel süveneb näojoonte sarnasus veelgi. Kuna isiku välimus (mida vanemaks me saame, seda enam) peegeldab selgelt meie olemust, on kajastusega paaridel tihti ka suur käitumuslik sarnasus. Just kajastajad näevad partneris sõna otseses mõttes iseend — seda nii visuaalselt kui ka käitumuslikust aspektist vaadatuna.
Seepärast leiavadki nad kiiresti kontakti ja on paljudes asjades ühel meelel. See paar on koos olles võitjaks sündinud ja seni, kuni nad teineteist jumaldavad, on nad lahutamatud. Suur sarnasus annab kajastajatele võimaluse nautida luksust jääda ka paarisuhtes iseendaks. Seda on oma suhteid kirjeldades maininud nii Steffi Graf ja Andre Agassi, Paul ja Linda McCartney kui ka Brad Pitt ja Jennifer Aniston jpt.
Kuid selle tohutu läheduse puhul on ainult üks tõeline oht — partneri kaotamine tähendab neile sageli sõna otseses mõttes oma teise poole kaotamist ning neil on sellest äärmiselt raske üle saada.
Vanemate vastupandamatu mõju — esmakopulism
Kui hästi järele mõtleme, siis ei ole meie esimene kiindumus ju mitte klassikaaslane Andres või Mari, vaid hoopis ema või isa — meile jäägitu ja tingimusteta armastuse, hoole ja helluse kinkinud inimesed. Esmakopulistlik armastus seda tähendabki, et täiskasvanueas kiindume kellessegi, kes sarnaneb kõige enam või otseselt meie elu esmase kiindumusega. Meeste puhul on esimeseks selliseks naiseks olnud tõenäoliselt ema, naistel isa, kuid selleks võib olla ka mõni lähedane sugulane või isegi lapsehoidja.
Esmakopulistliku armastuse puhul pole olulised mitte partneri näo proportsioonid või nende kuju, vaid partneri üldine sarnasus — väljanägemine ja käitumine. Esmane meeldumus on kolmest visuaalse armastuse vormist kõige tugevam ning kui kohatakse naist/meest, kes sarnaneb meie esmakopulistliku armastusega (emaga/isaga) on see ainulaadne sobivus, mis ei kordu ühegi teise naise ega mehega. Need on just need juhtumid, kus ollakse juba kümne minutit pärast tutvumist valmis ütlema: “Ma armastan sind!” See, muide, vastabki tõele, sest toimub silmapilkne äratundmine ja tingimusteta kiindumine. Täpselt nii, nagu laps ei eksi iial oma vanemate äratundmisega ega kõhkle oma kiindumuses. On veel üks huvitav moment, mis puudutab poegi, kes on ema nägu. Kui poeg on leidnud esmakopulistliku kallima, on väga tõenäoline, et emal tekib kajastus oma miniaga ning selle pinnalt tekib tõenäoliselt väga tugev liit.
Saatuslikud sidemed
Harva, kuid siiski, juhtub sedagi, et partneritel esinevad kõik kolm visuaalse armastuse kategooriat: armutakse oma ema/isa meenutavasse partnerisse (esmakopulism) ning samal ajal esineb partneritel ka harmonism ja kajastus. Nagu eespool märgitud sai, on nii harmonismi kui ka kajastuse puhul vastastikune kiindumus väga kerge tekkima, sest vaistlikult tuntakse ära partneri näo sarnased proportsioonid ja kuju. Esmakopulismi puhul seda enamasti ei juhtu — sest sel juhul ei otsita alateadlikult mitte sarnastust iseenda, vaid esimese armastatud objektiga. Kui kõik need kolm tunnust esinevad samal ajal, võib vist tõesti rääkida saatusest, sest see on väga haruldane kokkulangevus. Vastastikune tõmme on sel juhul partnerite vahel nii tugev, et seda ei suuda takistada mitte miski ning see paar teeb kõik, et kokku jääda.
Huvitavaid käsitlusi armastusest:
• Anatoli Nekrassovi “Mees ja naine”
• Erich Frommi “Armastuse kunst”
• John Gray “Mehed on Marsilt, naised Veenuselt” jt sama autori raamatud
• Robin Norwoodi “Naised, kes armastavad liiga palju”
• Walter Trobishi “Armastus on tunne, mida tuleb õppida”
__________
Artikli valmimisel on autor toetunud kirjastuse Sinisukk loal Suzi Malini raamatule “Armastus esimesest pilgust”.
Artikli täisversiooni loe detsembrikuu Marie Claire`ist.
