Kohtusin ühe väga vahva naisega ja meil tekkis väga suur tõmme ja säde. Kirg oli/on meeletu. Oleme rääkinud oma tunnetest ja seda ka tegudega välja näidanud. Kui kord armastame, siis sügavalt ja siiralt.

See on lihtsalt imeline ja midagi sellist pole päris ausalt kunagi varem veel tundnud ja tema on sama väitnud. Küll aga oleme olnud kaugsuhtes. Ja mina tegin omalt poolt ettepaneku kokku kolida. Teisisõnu ma olin nõus kolima teise linna, kus ma ka tegelikult olen varem elanud, aga ausalt öeldes ei meeldinud seal elada. Ta teab seda samuti ning olen valmis tema juurde ikkagi minema.

Küll aga ühtäkki tekkisid mul kahtlused. Tema on sellise olekuga, et "tule kui tahad, ise tead, mis teed". Selline ütlus tekitab sellise kahtlase tunde, et tal nagu oleks ükskõik. Ükskõiksus meile ei meeldi, kui tegutseme, siis kindlakäeliselt.

Siis olime koos üks nädalavahetus tema juures ja seal oli kõik hästi. Kallistasime, musitasime ja rääkisime. Ta veel ütles, et ma saan talle kõigest rääkida, mis iganes hingel parasjagu on. Ja siis tuli uus nädal, kus ta absoluutselt ei reageerinud minu sõnumitele (ma ei spamminud ta postkasti) ja kuna temast polnud kippu ega kõppu, siis hing valutas jubedalt, et kas on midagi juhtunud või mis toimub. Helistasin samuti ja mitte üleliia. Ei vastatud ka sellele, isegi mitte järgmise päeva õhtuks.

Ja siis ma plahvatasin ja saatsin väga sisuka ja ärritava kirja. Ja siis ta ütleb, et tal on üks väga suur probleem ja vabandust, et sa pole kõige tähtsam,see oli irooniliselt öeldud. Aga mina arvan, et kas on raske võtta see kaks minutit ja öelda, et tal probleemid, mis vajavad lahendamist. Kõik on arusaadav, et elus tuleb teemasid ja pole alati teise poole jaoks aega, mis tuleb ära lahendada.

Samuti ta teab, et meie Vähid hakkame nimoodi genereerima, et anname otsad. Minul isiklikult tekkis selline tunne, et mind visati nurka ja siis kui jälle aega on, siis annab endast märku. Mina sellist jama ei salli ja nii ma ütlesin suht raevukalt siis, et ma ei viitsi oma aega raisata inimesele, kes seda ei vääri, isegi siis, kui sügavad tunded ja elan nendega aasta otsa ka kui vaja, mul ükskõik. Minu iseloom ei luba, et minuga nii ükskõikselt käitutakse.

Aaa ja vabandust ma ka ei palu, kui pomm ära käib, siis edu suhte soojendamisel. Tema olgu see, kes teeb esimese sammu, kui üldse. Ma usun, et selle asja nimi on suhtlus, mida võiks mõlemad pooled rakendada. Kas ma tegin tühjast tähjast tõesti maailma suurima tüli? Võib-olla ma ei näe tervet pilti, ma ei tea. Igasugused arvamused on oodatud.